KATKEND RAAMATUST | Hakkame põhjamaiseks! Sukeldumine virgutava uue elustiili sisse
Unusta hygge – on aeg küünlad ära puhuda ja minna laia maailma! Ajakirjanik Katja Pantzar tegi just seda, kui ta kolis Soome ja avastas võimsa kontseptsiooni: sisu ehk igapäevase vapruse. Selles köitvas ja praktilises juhendis näitab ta, kuidas me kõik saame võtta omaks lihtsad ja visadust kasvatavad kombed, mis muudavad soomlased maailma kõige õnnelikumaks rahvaks.
Õhtuleht avaldab katkendi Katja Pantzari teosest „Leides sisu. Julguse, jõu ja õnne otsimine Põhjamaade moodi“ (Rahva Raamat, 2021).
Minu esimestel kuudel Soomes läbib mu igapäevane elu muutuse, ümberkorralduse. See pole mingi äärmuslik ümbertegemine, ei ole mingit dramaatilist uut režiimi. Ent kui mu uus argine rutiin loksub paika, ilmub see elustiil aeglaselt, aga järjekindlalt nii, et ma peaaegu ei märkagi seda. Selle asemel, et töötada hilisõhtuni, nagu mul Torontos sageli kombeks oli, algab minu tööpäev Helsingis umbes üheksa hommikul ja lõpeb enam-vähem kell viis õhtul.
See uus, korraliku lõunapausiga rutiin loob ühtlasi võimaluse muuta mu söögiharjumusi: peamiselt õhtul toitumise asemel on mu põhiline eine hoopis keskpäeval – nagu miljonitel skandinaavlastel. Ja nüüd ma mitte ei kugista klaviatuuri kohal võileiba alla nagu varem, vaid istun kolleegide seltsis ja söön tublit, üpris tasakaalustatud einet sel ajal, kui arutame päevateemasid. Selle asemel, et veeta päev näljasena ja oodata hilist õhtusööki, on mul paak mõnusalt täis.
Hakkan käima tööl jalgrattaga nagu paljud mu kaastöötajad. Esmalt väntan neljakümneaastasel, erksinisel Jopol, see on vastupidav, käikudeta Soome disainiklassika, mille laenasid mulle tädi ja onu. See üdini tavaline ratas sümboliseerib põhjamaist lihtsust ja disaini – rattal pole vaja edasi liikumiseks miljonit käiku. Mitmes linnas, kus ma olen elanud, olen rattaga kooli või tööle sõitnud (või üritanud sõita). Ent Londonis, Torontos ja Vancouveris on see osutunud märksa raskemaks, kuna seal polnud alati korralikult märgistatud ja hooldatud rattateede võrgustikku, mis viiks mind kohtadesse, kuhu mul oli vaja minna, ja tihedas liikluses trügimine muutis mind närviliseks. Aga see on muutumas: linnad üle maailma on viimase kümnendi jooksul astunud pikki samme, et soodustada jalgratast kui transpordivahendit. Helsingis, nagu ka teistes Põhjamaade pealinnades, on läbi kogu linna märgitud maha terve rida rattateid, tihti jagab tõmmatud joon kõnnitee kaheks – üks pool on jalakäijatele, teine ratturitele.
Ma satun kähku rattasõidust tõsisesse sõltuvusse. See on nii praktiline viis ringi liikumiseks ja see annab mulle igapäevase trenni ilma vajaduseta teha pärast pikka tööpäeva veel lisapingutus jõusaali mineku näol. Mu kuuekilomeetrine marsruut metsades, linnas ja mereäärses värskes õhus äratab mind hommikul üles. Hakkan panema tähele loodust ja aastaaegade vaheldumist moel, mida ma pole varem kogenud. Märkan, et magan öösiti paremini ja see omakorda paistab vähendavat mu ärevust. Pärast tööd väntan päevastressi minema. Taipan varsti, et kui ma ei sõida tööle jalgrattaga, tunnen sellest puudust ja olen uimane. Kohvipausi asemel käivad mõned mu kolleegid ujumas või basseinis sörkimas ehk ujukvööga vees jooksmas, nad suunduvad firma basseini viieteistkümneminutiliseks trenniks ja tulevad tagasi nii füüsiliselt kui vaimselt kosutatuna.
Otsustan seda proovida ja vahel liitun nendega ning avastan suurema energia ja keskendumisvõime eelised. Need on vaid mõned elustiilimuutused, mida märkan end tegemas loomulikul moel ja peaaegu tähele panemata. Soome muidugi kubiseb erajõusaalidest, mis pakuvad kõike alates isiklikest juhendajatest kuni siserataste, CrossFiti ja joogani. Ent minu esmamulje on see, et väga paljude jaoks võrdub trenn ja heaolu pigem lihtsate ja mõistlike valikutega, nagu kõndimine, rattasõit ja ujumine, mis on kättesaadavad kõigile ning võivad muutuda loomulikuks, vaat et kogemata tekkinud osaks päevarutiinist, mitte ei ole sundkorras lisategevused.
Sattumine visadusekultuuri on aidanud mul muutuda passiivsemast, alalhoidlikust ja kardan-proovida-uusi-asju-tüüpi isikust kellekski, kes haarab härjal sarvist ja võtab riske. Neid on alates otsusest vabatahtlikult lahkuda turvaliselt täiskohaga töökohalt ja hakata vabakutseliseks kuni selle esimese korrani, kui kastsin varbad külma vette. Läksin „Ma ei saa“ ja „Olen liiga väsinud“ juurest „Proovime ära!“ juurde, sellest sai „Vau, see on mõnus!“ ja „Kui ma suudan seda, mida ma siis veel suudaks?“. Minu keskkond on aidanud seda muutust valla päästa.
Kommentaarid (0)