Foto: Tootja
Raamat
22. jaanuar 2022, 11:49

KATKEND RAAMATUST | Täpselt tabatud olustiku ja arvukate tegelastega romaan, mille eriline trump on värvikas ja haruldane Kuusalu rannakeel

Heli Kendra esikromaan „Kärkä“ võitis 2021. aasta kirjanike liidu romaanivõistlusel II koha. See räägib sõna väest, randlaste eluolust, meelelaadist ja uskumustest 19. sajandi Põhja-Eesti rannakülas. Teos jälgib Kärkä talu perenaise Anne, tema pere ja külarahva tegemisi, rõõme ja muresid.

Õhtuleht avaldab teosest „Kärkä“ (Rahva Raamat, 2021) katkendi.

Varsti pärast jüripäeva sai Jürg kutse mõisa, vennatütre varrudele. Ann ei saanud lapsi kõrtsmikuemanda hoolde jätta, sest kutsutute seas oli otse loomulikult ka Tõnis oma kaasaga. Seepärast sõitsid nad läbi Anne kodukülast, et lapsed ema ja õdede juurde viia. 

„Metle ige, ku ilusal ajal moni sündüb,“ ohkas Ann, kui nad külatänavast välja pöörasid. Teeservi ehtisid värskelt lehtivad põõsad, mille õhuliselt heleroheliste rüüde kohal lendles kirjusid liblikaid ja karvaseid kimalasi. Metsaalused olid täis ülaste valgeid laike ja pea kohal rõkkas lindude võistulaulmine.

„Mei tütrigüd puha sügüsül tuld, ku kaik kohad muda ja sitta täüs.“ 

„Eks järkmäne täüdü sis sügüsül tehä, et siis sie tuleb keväjäl,“ muigas Jürg.

„Sa vist tahud ige oite väägä poiga,“ müksas Ann teda veidi õrritavalt. 

Jürg oli juba Tiina sündides salamisi poega lootnud ning Saara sünd oli talle juba selge pettumus, mida ta eriti hästi varjatagi ei suutnud.  

„Kaua ma ige tattnenäks jään ...“ vastas ta nüüd ausalt.

Ann peitis itsituse. Ent hetk hiljem küsis juba tõsisemalt:

„Kuule, miŋŋeperäst tüdärde isäsi ültse tattnenäjeks hüüedä?“ 

Jürg nõksatas ainult õlga kehitada ja Ann taipas sõnadetagi, et oli oma mõtlematu küsimusega mehe uhkustunnet riivanud. Tõnisel oli neli poega, Mardilgi üks poeg, temal aga ainult tütred ja poega mitte ühtegi ... Kuidas sai ta selles oma vanematest vendadest nii palju kehvem olla!

Ülejäänud tee mõisa teenijatemajja möödus vaikides, saatjaks vaid küla ainsa hobuse vaiksed norsatused ja vankrirataste krobin kivirägasel teel.

Varrud olid uhked ja rahvarohked. Peale Tõnise-Mari ja Jüri-Anne muid sugulasi polnudki. Ainsad, keda nad piduliste hulgast olid korra varem kohanud, oli Mardi kulupäine äi, vana Koka-Aabram ning tema matsakas ja õhetav naine Madli ‒ Mardi naise võõrasema. Kui praostihärra tseremooniaga lapse nimeni jõudis ja Anne kõrvu kostis: „Mina ristin sind Maria Dorothea ...“, müksas ta Jürgile külge ja küsis mõistmatuses:

„Mes nime sie nüüd ütli? Toru ‒ mesasi?“ 

„Torutia. Sie on ristiemä nimi,“ selgitas Jürg vaikselt.

„Miŋŋeperäst moisarahvas esivanembije nimesi eiväd tahu?“ ei jäänud Ann rahule. „Nie eiväd saa ninda pere juure tagasi tulla.“ 

Sedasama oli ta juba Mardi eelmise lapse ristsetel küsinud, kui see pojale Ludvig Magnus nimeks pani. Ja seda oli ta küsinud ka siis, kui ta enda lapsele Mardi-onu soovitusel Anna Kristina nimeks pandi. Kuid see viimane oli talle vähemalt talutav – Ann oli ta ise ja Tiinad olid olnud nii Jüri vanaema kui ka merel noorena hukka saanud ainuke õde. 

„Ole vaid,“ sisistas mees ega vastanud hiljemgi Anne pärimistele. 

Kui Ann enne tagasisõitu Kõrtsi-Mari samade küsimustega tüütama asus, vastas see ainult:

„Neh, kesse ige joudab kogu nime üöllä, küll sie varsi on samate Mari nindagu minäkki. Nää, Mardi kaikse vanemb laps on Eliisabett, vade itse samate ütleväd sen Liisu olema. Emme ole millaski kuuld, et kennegi tütrikkü ristinimega kutsus.“

Ann aga arutas kogu kodutee iseendaga, miks Mariia-Toru-Tiia on parem nimi kui Mari. Ühtegi mõistlikku vastust ta oma küsimusele aga välja mõelda ei suutnud.

„Eks siel moisass mene kaik vähä heplaguks[1] käde,“ jõudis ta lõpuks arusaamisele.

[1] edevaks