Kuigi legendaarne Eduard Viirok lahkus siitilmast ebaõiglaselt noorena, ammu enne Sireti ilmale­tulekut, mäletab naine oma lapsepõlvest vanaisa taluõuel kasvanud huvitavaid puid. Vanaisa ja isa käekõrval õppis ta puid-põõsaid ära tundma, kuid mõjutusi tuli ka emapoolselt tädilt, kellel oli Murastes suvila. „Seal oli väga hästi hoolitsetud aed, detailideni maniküüritud. Eriti hästi mäletan sealset muru – mitte kellelgi ei olnud sellist muru. Mäletan uhkust selle üle ja vahel sain seda ka niita mehaanilise trummelniidukiga.“