PELGUPAIK: Nadja elab koos tütar Katjaga hotellis viimaseid päevi, et siis koos õe ja tema lastega kolida korterisse. Kui see on jälle võimalik, tahavad nad kodumaale naasta.
Foto: Inkari Lindve„MEIE LINNAST SAI SURNUAED.“ Mariupolist pärit õdede ja nende pisikeste laste valus teekond läbi Venemaa Tartusse (3)
Nadja elas koos õe ja lastega Mariupoli blokaadi ajal kolm nädalat keldris, enne kui otsustas sõja eest pageda. Buss, millega nad tahtsid sõita Donetski piirkonnas elava isa juurde, viis sõjapõgenikud aga hoopis Venemaale. Õed räägivad, milliste katsumuste kiuste õnnestus neil lõpuks turvaliselt Tartusse jõuda.
Kaks ukrainlannast ema, vahvad õed Nadja ja Anja elasid koos kenas majas vaikses elurajoonis. Üksikemast Nadja kasvatab Katjat (6). Teine õde Anja on laste isast lahutatud ning kasvatab samuti üksinda Mašat (11) ja Dimat (9). Lisaks oli õdedel kaks koera ja neli kassi.
24. veebruari hommikul tavalisi toimetusi tegev pere kuulis õudusega, et alanud on sõda. „Arvasime, et tuleb riigikorra muutus, kuid tehaste ja sadamate tõttu pidasime Mariupoli lõhkumist võimatuks,“ meenutab Anja ning lisab, et linna ilu ja heaolu kadestati isegi Kiievis. Silmailu ja rõõmu pakkusid palju renoveeritud hooneid, pargid, uued koolid.
Sõjategevus ei lakanud, toiduained hakkasid lõppema ning tänavad täitusid langenutega. „Meie linnast sai surnuaed. Maeti aedadesse, osad surnud kaeti pappkastidega, et lapsed ei näeks,“ meenutab Anja.
Nad pidid põgenema.
Kommentaarid