„Puumaja kitsas kääksuv trepp, vildakas uks ja jahedad põrandad jäid ikka turvatunde sümboliteks,“ räägib nüüd Tartusse tagasi jõudnud naine. Foto on illustratiivne.

Foto: Inkari Lindve
Inkari Lindve 19. juuni 2022 19:49

Pole võimalik ülehinnata kodu rolli. Vahel aga kisub kuri saatus meid lahti lemmikpaigast ja vaja on edasi liikuda. Tagasivaatamistes on nii rõõme kui valu, sest mõned rohtunud rajad jäävad ikka armsaks. Eriti kurvad lood on nende kodudega, kuhu tee on suletud.

„Nägin täna öösel ka unes, et olen lapsepõlvemajas ning pööningule on tekkinud uus korrus, just minu jaoks. Kõndisin mööda tube, tundsin isegi värske ehitusmaterjali lõhna,“ avaldab oma painaja Ingareet.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad