PÄRAST RÜNNAKUT: Mitu päeva pärast rünnakut oli Hugo kliinikust tagasi sõites hästi loid, ei tundnud huvi perenaise ega ümbruse vastu.
Foto: ErakoguELUOHTLIK KALLALETUNG: „Hugo vingus nii kõvasti, et mõtlesin, et nüüd tapabki võõras koer ta ära.“ (2)
„Mingil hetkel minu koer enam ei liigutanud ega teinud häält. Siis oli küll mõte, et ta saigi surma,“ räägib Kadi, kes oleks linnalähedases metsas peaaegu kaotanud oma chihuahua Hugo.
10. mail läks Kadi oma kolmeaastase lühikarvalise chihuahua Hugoga Tartumaal Tiksoja matkarajale. „Kuna me treenisime, siis oli minu koer rihmata. Metsa vahelt läheb pisikene kruusatee, mida mööda kõndisime ja õppisime käskluste peale seisma jäämist ja juurde tulemist. Mingil hetkel nägin ees kaugel suurt koera ning otsustasin minna metsavahelisele teele, et mitte suure koeraga kokku saada,“ kirjeldab ta saatusliku juhtumi algust.
„Koer kõndis minu ees, minust umbes meetri kaugusel. Kuulsin tagant äkki hõikeid ning pöörasin end ümber. Selja taga ma ühtegi inimest ei näinud, kuulsin ainult hõikeid. Ümber pöörates nägin jooksuga lähenemas suurt tumedakarvalist koera. Keerasin ennast ümber ning hakkasin enda koera sülle haarama, et teda kaitsta,“ räägib ta jubedate sündmuste arengust.
Suur võõras koer oli aga Kadist kiirem.
Kommentaarid