„LOOMAARST TASKUS“ | Koeral pole oma rahakotti, et poodi minna (2)

Lemmikloomad söövad seda, mida inimene neile annab. Vabalt liikuv kass muidugi täiendab ka ise oma menüüd, aga tubane kiisu ja kodukoer peavad leppima meie maitse-eelistustega. Millest need sõltuvad ja kas ka loomade vajadusi alati arvestavad?

Lemmikloomad elavad oma elu algusest lõpuni inimese mõjusfääris. Isegi kodutu, hulkuv koer või kass, kes tuhnib prügihunnikus, saab sealt ikkagi neid jäätmeid, mis inimene on sinna visanud. Seega sõltub lemmiklooma toidulaud meist, inimestest.

Mis on üldse toit? Või siis sööt, kui räägime loomadest? See on energia, vesi, valgud, rasvad, süsivesikud, mineraalid, vitamiinid. Lihtsalt keemilised ühendid. Aga ometi tekitavad need nii palju poleemikat ja kutsuvad esile kirgi, kui inimesed hakkavad vaidlema toitumise või söötmise teemadel.

Valima peab selle, mis loomale sobib ning arvestada võiks:

1. Toit peab vastama looma füsioloogilistele vajadustele sõltuvalt tema liigist, tõust, vanusest ja eluperioodist ning arvestama looma elustiili ja -keskkonnaga.

2. Toit peab olema täisväärtuslik ja tasakaalustatud. Selle põhimõte on loomade söötmise puhul isegi olulisem kui inimeste toitumises. Täiskasvanud inimene valib ise oma toidu ja sageli korrigeerib üht-teist oma sisetundest lähtudes. Loom nagu väikelapski sõltub täielikult meist. Tema organism võib küll millegi vaegusest ja või üleküllusest märku anda, aga kui inimene seda ei märka või sellest ei hooli, siis saabki pidevalt vale toitu.

3. Söötmisega ei ole seotud ainult peremees ja loom, vaid ka kõik see, mis sööda tootmise, transportimise ja müümise juurde kuulub. Lemmiklooma sööt ei tohi tekitada probleeme kaasinimestele ja keskkonnale.

4. Koer, aga ammugi mitte kass ei saa olla veganid. Õigupoolest saavad, aga siis peab nende söögilauda tasakaalustama sedavõrd suure hulga vajalike komponentidega, et see muutub praktikas ülikeeruliseks.