Poolvarjulises kohas katavad aed-lõosilmad kevadisel ajal maa õhulise sinava vaibaga. Suvel domineerivad seal aga juba teised liigid.

Foto: Ingrid Sembach-Hõbemägi
Ingrid Sembach-Hõbemägi 16. juuli 2022 09:48

Milline on „õige“ muru? Ühest vastust polegi, sõltub asukohast ja otstarbest. Siiski liigub trend viimasel ajal looduslähedasemate lahenduste poole, kus enam ei püüta nii kramplikult kinni hoida paariliigilisest, täiesti umbrohuvabast murust.

Veel paar kümnendit tagasi teati, et õige muru retsept on iganädalane või tihedamgi niitmine, väetamine, õhutamine, pidev umbrohutõrje ning nii vähemalt sada aastat järjest. Sellisena hoiti muru klassikalistes inglise aedades ja ajalooliste hoonete ümbruses. Kui aga vaadata taolist muru tänapäevaste teadmiste valguses, siis liigirikkuse poolest see just ei hiilga. Enamasti kasvab murus ruutmeetri kohta paar-kolm kõrrelise liiki, mistõttu on seda hakatud lausa roheliseks kõrbeks nimetama. Võrdlusena – lilleniidus on sama suurel alal mitukümmend liiki, liigirikkaimaks peetaval Laelatu puisniidul loendati kaks kümnendit tagasi lausa 76 taimeliiki. Liigirikkus aias tähendab tugevamaid taimi, mitmekesisemat mullaelustikku ning selgrootuid ja tolmeldajaid. Suurem putukate-mutukate arv aga meelitab omakorda aeda linde ja pisielukaid, kes paljusid aiakahjureid hävitavad.

Edasi lugemiseks:

VÕIDA RAHA!

Telli Õhtuleht Kirjastuse digipakett ja saad

Vaata võimalusi
  • 8 digiväljaande lugemisõiguse
  • Üle 1300 tellijale mõeldud artikli kuus
  • Jagada tellimust 4 sõbraga
  • Võimaluse võita 100 € lisatulu kuus
Näita vähem
1 € / kuu11.99 € / kuu
-92%
Telli