FOTOLUGU | 9 TÕHUSAT ASENDAJAT: pinnakattetaimed kohtades, kus muru ei taha kasvada

Muruvaipa reklaamitakse kui midagi universaalset, mis justkui kõikjal kasvaks. Pakutakse isegi varjumuru, kuigi just varjulistes kohtades muru kasvada ei taha ja jääb armetult hõredaks. Samuti ei taha murutaimik edeneda kuival nõmmemullal mändide all – seal ei tasu end muru kasvatamisega vaevata. Selle asemel võiks pilgu pöörata loodusesse ja vaadata, mis männimetsa all kasvab.

Pohla- ja mustikavartega metsaalune on igihaljas, kannab suvel marju ja värvub sügisel kaunitesse punakatesse toonidesse. Samuti edenevad seal hästi erinevad kanarbikud. Nendest on aretatud palju ja väga eriliste õitega sorte, kuid paraku ei pea suur osa neist uhketest sortidest meil vastu. Kanarbikud on nimelt tundlikud talvise niiskuse suhtes ning neid aeda tuues peab leidma koha, kust vesi saaks takistusteta ära voolata. Samuti võivad nad kannatada saada varakevadise ereda päikese käes.

Väike igihali (Vinca minor) võib olla üsna agar levija ning katta nurisemata nii päikesepaistelised kui varjulisemad kasvukohad tiheda vaibana. Sobib hästi ka puude alla ja kalmistule, pinnase suhtes pole nõudlik. Õitseb juunis ja saadaval on erineva õievärviga sorte valgest puhas­sinise, tumesinise või purpur­lilla­ni. ­Temast on aretatud ka valge- ja kollase­kirjude lehtedega sorte. Kasvatab pikki võsundeid, mis omakorda ajavad juured alla, nii et pikapeale võib ta aias teiste taimede vahel üsna tülikaks muutuda. Seepärast võiks teda kasvatada piiratud alal või puude all ning vajadusel julgelt piirata, mis hoiab taime kenasti vormis. Plussiks on ka tihe läikiv lehestik, mis püsib haljana ka talvel.

Täpiline iminõges (Lamium maculatum) levib samuti võsunditega. Mulla suhtes leplik, kuid kuival, vaesema mullaga kasvukohal tuleks ta istutada varjulisemasse paika, muidu jääb ta veepuuduses kiratsema. Kohanenult ja korralikult juurdununa peab kuivale paremini vastu. Üks vähestest taimedest, kes ei pane pahaks suurte puude lähedust. Õitseb roosade või valgete huul­õitega ja temast on aretatud efektsete mitmevärviliste lehtedega sorte. Hõbedavarjundilise lehestikuga sordid sobivad hästi varjuaeda, saadaval on ka kollakates toonides või kirjude lehtedega sorte. Kõige paremini edeneb parasniiskel mullal poolvarjus ning suudab igal aastal arvukalt võsundeid andes pinna kiiresti katta. Varakevadel võib teda piirata, vastasel juhul ei pruugi ta jääda ­etteantud piiridesse.

Harilik naat (Aegopodium podagraria) on olnud siinsetele aiapidajatele nuhtlus juba sadu aastaid – seetõttu mõeldakse temast harva kui võimalikust aiataimest. Ent pole palju taimi, kes suudaksid sama meelsasti kasvada nii päikeses kui varjus. Just varjulisemates parajalt niiske mullaga kohtades lööb naat eriliselt särama. Tärkab kevadel varakult ja on väga efektne õitsemise ajalgi. Kui kesksuvine kuumus naadi lehtedele liiga teeb, võib ta maha niita ning peagi katab maad uus rohevärske lehevaip. Iseäranis efektse lehestikuga on naadi kirjulehine vorm ’Variegata’. Tema puhul peab teadma, et see sort seemnetega ei paljune – kui lasta tal õitseda ja viljuda, siis saab seemnetest tavalise roheliste lehtedega naadi. Kirjulehelised sordid pole nii agressiivse levikuga kui põhiliik. Samas, kasvatades naati teedega piiratud alal või kohtades, kus tal on puude­salus vabadus levida, pole temaga väga palju maadelda vaja. Leviku piiramiseks võib maha lõigata õisikud või naadiga haljastatud ala järjekindlalt ümberringi niita.

Metspipra (Asarum europaeum) ümarad lehed on iseloomuliku vürtsika lõhnaga, kuigi mürgise taimena ta siiski süüa ei sünni. See-eest on ta asendamatu pinnakatja varjulistel aladel põõsaste all ja hoonete põhjaküljel – seal, kus teised taimed eriti kasvada ei taha. Metspipar on suhteliselt aeglase laienemiskiirusega, kuid sobivatel parajalt niisketel kasvukohtadel edeneb kenasti. Tema kaunis nahkja läikega lehevaip on madal, tihe ja ühtlane. Metspipral on ka omapärased pruunikasroosakad õied, kuid inimese silmale jäävad need tavaliselt märkamatuks, sest need ei ole mõeldud lehtede kohal liikuvate olendite ligimeelitamiseks, vaid hoopis tigudele ja paiknevad seetõttu lehtede all. Valminud seemneid tassivad omakorda edasi sipelgad.

Liivasel päikesepaistelisel kuival kasvukohal aga kasvab meelsasti nõmm-liivatee (Thymus serpyllum), samuti sobivad talle sellise vaese pinnasega kallakud. Väetamist ega rammusat mulda ta ei taha, see muudab liivatee hoopis talveõrnaks. Samuti võivad kirjulehelised sordid liiga rammusal mullal kasvades kaotada oma värvi ja muutuda tavaliseks roheliseks. Juulis kattub liivatee pisikeste lillade (sorditi ka valgete või roosakate) õitega, mis meelitavad ligi ka mesilasi. Erinevalt paljudest teistest pinnakattetaimedest taluvad liivateed ka tallamist. Silmas tuleb pidada, et liivateed võivad varakevadel olla tundlikud päikesepõletusele ja seetõttu võiks neile talveks peale asetada kuuseoksad või varjutuskanga.

Tipmine puksrohi (Pachysandra terminalis) on pukspuu sugulane ja olemuselt poolpõõsas. Noorena võib olla külmahell, kuid kasvukohaga kohanenult paljuneb jõudsalt edasi, Inglismaal peetakse teda lausa invasiivseks taimeks, kellest on raske vabaneda. Liivasel mullal on taime levik tagasihoidlikum ja aeglasem. Eestis puksrohi siiski pahandust tekitanud ei ole ning sobib oma vähenõudlikkusega linnadesse, katma ühtmoodi hästi nii suure puude alust kui ka kalmistuid. Suve esimesel poolel ilmuvad varretippudesse väikesed valged õied, kuid peamiselt seisneb selle paarikümnesentimeetri kõrguse taime väärtus tema igihaljas tihedas lehestikus, mis on kaunis nii poolvarjus kui varjus. Lauspäikeses muutuvad lehed kollakaks.

Pinnakattetaimed ei pea aga alati olema rohtsed. Pinnakatjaid otsides tasub vaadata ka puittaimede suunas. Roomavaid kadakaid ja võnk-pärgenelat teatakse päris hästi, kuid nende kõrval võiks julgemalt kasvatada roomava eluviisiga näärmelist sõstart (Ribes glandulosum), kes jääb pinda kattes maksimaalselt poole meetri kõrguseks, õitseb kevadel tillukeste valgete õitega ja muutub eriti silmapaistvaks oranžikaspunaseks sügisel. Kiire kasvuga näärmeline sõstar saab ühtviisi hästi hakkama nii poolvarjus kui päikese käes, kasvab nurisemata ka kallakutel ning läheb kevadel varakult lehte.