LÕHNAPILVES: Kui alguses arvas Aide, et tema aeda ei jõua ühtegi päevaliiliat ega floksi, on ta nüüd lisaks hostadele just neile keskendunud ning naudib nende võrratuid eripalgelisi sorte.
Foto: Silja PaavleMINU IMELINE AED | 468 sordi päevaliiliate omanik Aide Vendla: „Aiahullus on kaasasündinud, ajas süvenev ja ravimatu tõbi.“
„Augusti lõpus on küll tunne, et tahaks juba novembrit. Aga siis ei jõua jälle kevadet ära oodata,“ muigab Aide Vendla. Tema aias Soomaa serval kasvab Eesti üks mahukamaid päevaliiliakollektsioone.
„Paratamatult inimene väsib, meeldigu tegevus talle niipalju kui tahes,“ võtab Aide (57) rahulikult. Aastatega on selgeks saanud oskus kõiki tegemisi külma kõhuga võtta ja kui ühel hommikul kiusab ikka väsimustunne, viskabki ta jalad seinale ning vaatab näiteks telekat. Ja kui siis järgmisel hommikul silmad lahti teeb, on tegutsemislust tagasi ja kohe pärast ärkamist hakkab naine päevatöödeks plaane seadma.