Kooliaasta alguses tegin nimekirja, mida kolmandasse klassi minevale tütrele soetama peaks. Uurisin muuhulgas talt, kas tal ka uusi värvilisi pliiatseid kooliks vaja läheb. Sain eitava vastuse, sest tal olevat kõiki värve vähemalt 3cm alles (!). Tema pinalit revideerides selgus, et tal oli õigus. Tõesti oli kõige lühem pliiats 3 sentimeetrit pikk. Kui kõik oleksid ressursside kasutamisel nii säästlikud, poleks meil ilmselt praeguseid keskkonnaprobleeme, leidsin ma heldinult noorte peale mõtlemas. Seda enam, et ka äsjatoimunud Maailmakoristuse osalejatest lõviosa olid just lapsed ja noored, seda nii Eestis kui ka paljudes teistes maailma riikides, kes eestlaste eestvedamisel oma riike puhtaks koristasid.
Kui aga vaadata lähemalt koolide jalajälge prügi ennetamisel ja ressursside ringlusse suunamisel, pole olukord sugugi nii roosiline. Ma ei pea silmas vaid õpetajate poolt nõutud kilekaani vihikutele ja õpikutele, mis tekitavad asjatut plastireostust ja võiksid jääda vabalt ka paberkattega. Enamikes Eesti koolides, kaasaarvatud mu tütre omas, ei ole näiteks jäätmete liigiti sorteerimise võimalust. Kõik läheb ühte prügikasti ehk neid jäätmeid ei ole võimalik enam kuidagi taaskasutada. Koolid aga tekitavad prügi omajagu ning koolist saadud harjumused jäävad kehtima ka edaspidises elus.
Kommentaarid (0)