ELi kõrgeim inflatsioon pole veel kõigis eluvaldkondades endast täiel määral märku andnud, aga talv on ukse ees ning uus peavalu lisandumas – kas ja kuidas õnnestub teed ja tänavad lumest ja jääst vabad hoida ning libedust tõrjuda? Kütus ja sool on olulisest kallinemisest hoolimata küll saadaval, kuid teehooldajate teeninduslepingud on sõlmitud vanu hindu arvestades.
Olukord on sarnane sellega, mida nägime tee-ehituses, kus materjalide hinnatõusu tõttu oleks ettevõtted pidanud ehitustegevusele peale maksma. Libedatõrjel pole samuti häid valikuid, kui riik ja omavalitsused raha juurde anda ei taha. Firmalt võib küll nõuda lepingute täitmist, kuid mingil hetkel tuleb piir ette ja lepingu ülesütlemisest või pankrotist pole pääsu. Uued lepingud tuleb tellijal sõlmida juba hoopis teiste hindadega.
Kui rahanappuse tõttu uuteks lepinguteks valmis ei olda, tuleb teehoolduse mahtu vähendada ja kvaliteeti langetada. Viimast aga teha ei tohiks, sest teehoolduse tasemele on kehtestatud kindlad nõuded. Võimaluste piires on talvist libedusetõrjet üritatud parandada ning sellel on olnud oma osa liiklusõnnetustes hukkunute arvu järjepideval vähenemisel. Kas oleme valmis vahepeal raske tööga saavutatust loobuma, mis kajastuks otseselt liiklusõnnetuste mustas statistikas?
Veelgi enam – mis saab siis, kui mõni teehooldaja keset talve käed üles tõstab? Kas riigil on võimalusi kiireks reageerimiseks, et põhimaanteed üleöö lumme ei mattuks? Selliste olukordade vältimiseks oleks mõistlik lepingutega paindlik olla, sest turumajanduse ja maailmaturu hindade vastu me ei saa.
Küll tuleb valmis olla üllatusteks linnades, kus on kergem järele anda kiusatusele mitte enam nii usinalt tänavaid soolata või lund lükata. Sõiduautodele ajuti läbimatud väiksemad tänavad pole kellelegi üllatuseks olnud. Nüüd peab lootma, et sama oht ei ähvardaks ka suuremaid liiklussooni. Seisu kergendaks tunduvalt leebem ja lumeta talv, kuid peame valmis olema ka vastupidiseks olukorraks.
Kommentaarid