KAS MÄLETATE: hea kelder täidab mitut otstarvet

Kelder on sajandeid enesestmõistetavalt kuulunud nii Eesti elamute juurde, olgu see siis hoiupaik maja all või suur maakelder taluhoovis. Viimaste aastakümnetega on kelder üha enam oma rolli kaotanud ja veel mõni aeg tagasi võis arvata, et see ongi hääbumisele määratud rajatis: milleks kelder, küsiti – külmikud on ju olemas! Taas kord selgub aga, et kõik tuleb ringiga tagasi.

Alles see oli, kui noorem rahvas ei tahtnud midagi kuulda peenarde tegemisest või moosikeetmisest – see oli miski, millega tegelesid vanavanemad. Märkamatult on hoiakud aga muutunud: jälle on ka noored pered hakanud köögivilja- ja marjaaedu rajama ning ise endale toitu kasvatama. Aina harvem räägitakse, et hoidistamine on mõttetu, pigem kipuvad tulimagusad poemoosid oma võlu kaotama, sest oluliseks märksõnaks on saanud tervislikkus ja üha rohkem arutletakse näiteks selle üle, kuidas hoidiste suhkrusisaldust vähendada.