Renoveerima innustab toetus, mitte trahv

„Oluline on, et toetused oleksid stabiilsed ja kõigile kättesaadavad. Peame aru saama, et kui 2027. aastal ELi toetusrahastus lõpeb, peab Eesti riik vastavad summad leidma oma eelarvest,“ ütles Jaadla, kommenteerides Euroopa Liidu hoonete energiatõhususe direktiivi.

Jaadla sõnul tuleks vähendada bürokraatiat ja tööde teostaja valikul peaks mängima rolli ka muud tegurid peale kõige madalama hinna: „Väga tähtis on, et korterelamute rekonstrueerimisturgu hakkaksid atraktiivseks pidama ka suured ehitusettevõtted.“
Korteriühistute huvi majade rekonstrueerimise vastu on Jaadla sõnul püsinud viimastel aastatel väga kõrge. „Paljude majade kogemus on näidanud, et vähenenud energiakulud ning kinnisvara väärtuse tõus piirkonnas, kus majad on renoveeritud, kompenseerib rekonstrueerimisele kuluva raha.“

Mööda ei saa aga vaadata tõsiasjast, et suur osa Eesti sovetiaegsest elamufondist on jõudmas oma elukaare lõppu. „Peame mõistma, et elamute elukaar on ette määratud ja selle lõpus muutuvad korda tegemata hooned paraku elamiskõlbmatuks,“ nentis ta.

Sunnimeedet peab Jaadla igal juhul taunitavaks. „Energiavaesuse kontekstis peame hakkama rääkima ka renoveerimisvõimetusest – see puudutab eluhooneid, mille elanikel pole võimekust oma korrusmaja korda teha,“ ütles ta. „Peame mõtlema, kuidas kõige haavatavamaid aidata ja motiveerida, mitte trahvida.“

Jaadla sõnul on direktiivi kohta oma arvamuse öelnud ka Euroopa elamuorganisatsioonid, kes oma hiljutistes pöördumistes rõhutavad, et parlament alahindab endiselt riske, mis kaasnevad energiatõhususe kohustuste täitmisega ega mõtle piisavalt võimalikele tagajärgedele.