Uus suhe annab võimaluse saada uus hingamine, alustada puhtalt lehelt. Kuid see võib osutuda ka hoopis millekski muuks. Näiteks õppetunniks.
Minu uues suhtes polnud midagi mulle harjumuspärast. Ka ei paistnud selles olevat miskitki ideaalset. Mind ei kantud kätel, ei öeldud ette vastuseid, mis oleks aidanud ehk mõnegi parema otsuseni jõuda, ei puistatud üle kiituste ega õrnuseavaldustega. Kõndida tuli omil jalul. Kui kukkusin, aidati püsti ja lasti siis jälle käest lahti. Ei kõla just muinasjutuna, millest üks naine unistada võiks!? Ometi olen nüüdseks aru saanud ja tean, et just selles ja sellises suhtes ma tegelikult olla soovingi.
Õppisin lõpuks ennast austama. Isegi valedel otsustel oli nüüd mu elus oma väärtus ja kaal – need olid minu enda otsused, ei kellegi teise. Kahjuks on rõhk siinkohal sõnal „nüüdseks”.
Jänesehaagid
Kui sellised inimesed tulevad meie ellu, siis paraku ei oska me neid hinnata. Nende antud vabadus tundub meile hoolimatusena. Ka mina ei osanud selles näha ühte suuremat õppetundi, mida minuni tuua püüti – mul ei olnud ainuüksi õigus, vaid ka kohustus elada oma elu ka siis, kui olin teinud valiku seda elada kellegi kõrval, olla suhtes.
Just siinkohal osutubki kahetsusväärseks tõik, et olles varem kogenud kõike muud kui seda „veidrat” armastust, ei osanud ma kohe mõista, et ainult tugevad ja elukaaslast austavad inimesed suudavad armastada ilma teist inimest omamata. Seda õppetundi mõistmata pöördusin vana elu juurde tagasi. Rumalana otsustasin tuldud teed tagasi minna – tagasi sinna, kust ise ära olin jooksnud. Arvates, et ideaalne on siiski see õige, äsja kogetud „veider” aga üksnes mööduv lohutus.
Ma lasin kohvritega uksest sisse astuda sellel, kelle uksest üsna hiljuti ise välja astunud olin. Kuidas see küll minuga juhtuda sai!? Eks ikka nagu paljudel – kõik muutus siis, kui olin otsustanud eluga edasi minna. Olin saavutanud sõltumatuse, taastanud elurõõmu ja leidnud enda kõrvale kellegi „veidra” ja uue. Just siis otsustas kunagine ideaalne ja vana mulle end taas meenutada. Otsustas võita mind tagasi, palus lapse pärast üritada uuesti, lubas muutuda, mitte korrata tehtud vigu, mitte teha haiget.
Kannapöörded
Tema teod rääkisid iga kord muud, kuid uskusin ikkagi. Miks!? Sest „ideaalses” suhtes on lihtne olla. Öö nutad ära, hommikul annad andeks ja ideaalne elu algab otsast peale – kuhu vaja, sinna viiakse, kust vaja, sealt tuuakse, igal pool käsikäes ja koos, kuulumine teineteisele jäägitult ja eranditeta, palju ilusaid sõnu ja lubadusi. Pere on koos, laps kasvab koos oma ema ja isaga, päevakorras pole selliseid koledaid termineid nagu „abielulahutus” ja „varade jagamine”.
Ja kõik ongi ja püsibki ideaalsena, vähemasti seni, kuni pead kinni lihtsast reeglist: sul pole taas õigust elada oma elu, särada eraldi, olla eraldi keegi – sa ei kuulu enam iseendale.
See on ju lihtne reegel!? Õnneks või kahjuks enam mitte minu jaoks. Õppetund on siiski viimaks pärale jõudnud.
Olen endiselt veendunud, et pere koos püsimise ja taas kokkuviimise nimel peab tegema kõik võimaliku. Ent ma pole enam nõus elama „ideaalses” suhtes. Kübeke kogetud „veidrat” on süstinud minusse õpetuse teistsugusest elust ja nüüdseks tean, et tahan hoopis midagi muud, midagi enamat. Olles õppinud ennast austama, on nüüd minu kord pere ja abielu püsimajäämise nimel õpetada seda „veidrat” armastust oma „ideaalsele”.
Kommentaarid (0)