IT ala „needus” on elukestev täiend- ja juurdeõpe (1)

Koodikirjutamine pole kuiv ja igav töö, vaid põnev seiklus, kinnitab noor IT-spetsialist. Eriti suurt rõõmu pakub talle teadmine, et tema tööl on tulemus ja sellest on kellelgi kasu.

Kuidas saab tütarlapsest programmeerija?

Kui ma keskkoolis käisin, siis tegutses koolis arvutiring – üks noormees üritas meid pühendada Linuxi saladustesse, meid aga huvitas rohkem internetti pääsemine. Tegime sõbrannadega isegi oma internetilehekülje. See polnud kaugeltki mingi ürg-Facebook, vaid mõeldud pigem selleks, et oma kampa koos hoida ja isekeskis infot vahetada. Siis ma veel arvutiasjanduse nakkust ei saanud.

Kui ma keskkooli hõbemedaliga lõpetasin, polnud mul vähimatki aimu, mida peale hakata. Proovisin edutult sisse saada ajakirjandusse, inglise filoloogiasse, lavakunsti erialale. Paljud klassivennad läksid IT-kolledžisse, mina sain samuti sisse. Asusingi IT süsteemide arendamist õppima, täpsemalt ettegi kujutamata, mida. Arvasin vaid, et see peaks praktiline eriala olema. Selgus, et tegu on programmeerimisega.

Kas see ala polnud igavavõitu?

Mida kaugemale ma õppimisega jõudsin, seda enam see hakkas meeldima. Ei ole see koodikirjutamine sugugi igav töö ja ega asi ainult kuivast kribamisest koos seisa. See on eriti mõnus, kui õnnestub püstitatud ülesandele töötav lahendus leida. Ja kuigi olin enamiku õpiajast oma kursusel ainus tüdruk, võin öelda, et kõik õpingukaaslased olid väga toetavad, samas aga keegi hinnaalandust ei teinud.

Ega asi kolledžiga piirdunud, läksin edasi Tallinna tehnikaülikooli magistrantuuri elektroonikat ja bioonikat õppima, ikka „elektrile” lähemale. Siiski olen ameti poolest viimased viis-kuus aastat olnud ikkagi programmeerija. Ja ma ei ole kahetsenud. See on nagu põneva ristsõna lahendamine, kus on mitu lahendusvarianti, ja ükski neist pole vale. Väga hea tunne on, kui näed, et tulemus töötab ja sellest on kellelgi kasu.

Näiteks üks suur süsteem, mille kallal me idufirmas Toggl tegelesime, on praeguseks isegi veidi kuulsust kogunud ajamõõtmissüsteem Toggl, mis võimaldab stopperi täpsusega fikseerida, kui palju inimesel oma töös eri ülesannete peale on aega kulunud. Arvutitehnoloogia on selle poolest huvitav, et võib kokku puutuda väga paljude elualade probleemide lahendamisega. Olen teinud serverisüsteemi ka puidutööstusettevõtteile – ühe põrandatootmisettevõttele, teise vineeritööstusele –, kus puidutöö masinad on pandud omavahel suhtlema ja tööd koordineerima.

Kui kaua kooliaja tarkusega läbi sai, kas on tulnud palju juurde õppida?

Kuna IT ja telekommunikatsiooni ala muutub kiiresti, peab lisaks uute valdkondade tundmaõppimisele iga päev midagi uut õppima, tehnoloogiad arenevad kiiresti, uusi töövahendeid tuleb juurde. Ei saa kelgult maha kukkuda. Kes end ei hari, sel edu ei ole. Näiteks viimasel ajal on eriti tõhusateks uuteks vahenditeks programmeerimiskeeled Ruby on Rails ja Go.

Kas kliendid, tööandja ja kolleegid võtavad naisprogrammeerijaid ikka täie pähe?

Hea tööjõu puudus on IT vallas nii suur, et seal pole lihtsalt ruumi diskrimineerimiseks. Kuigi ma olen oma tööga rahul ega kavatse niipeagi näiteks ülemuseks hakata, on mul mure ka. Programmeerimise alal on nimelt liiga vähe naisi. Oleks ju tore, et kui saad sõbrannadega kokku, oleks võimalik ka tööst rääkida. Et sõbrannad ei hakkaks momentaanselt haigutama ja nende pilk ei klaasistuks.

Mida siis teha tuleks?

Ala on ju nii huvitav, aga naistel on mitmesugustel põhjustel, peamiselt küll teadmatuse ja oma eelarvamuste tõttu keeruline selleni jõuda. Poolteist aastat tagasi juhtus midagi väga kasulikku: Tallinnas iduettevõtete arenduskeskuses Garage48 korraldati rahvusvahelise liikumise käigus tüdrukutele ja naistele mõeldud töötuba Rails Girls, kus sai harjutada veebirakenduse tegemist. Mulle see idee meeldis, ma lõin ka korraldamises jõudumööda kaasa. Meelitasin tuttavaidki kohale, näiteks ühe keeletoimetajast sõbranna, kes polnud küll midagi sarnast teinud, aga tahtis hoopis teistsugust keelt proovida. Kohti ei jätkunud, 30 kohale oli 120 tüdrukut.

Mina aga sain innustust – nii palju naisi tahab asjaga tegelda, ju siis on vaja rohkem selliseid üritusi, kus uusi tehnoloogiaid tutvustatakse. Koos mitme sõbrannaga, keeletoimetajaga sealhulgas, asutasimegi ühenduse Tech Sisters (vaata ka techsisters.org), et seda olukorda muuta.