Aga milline nöör, milline konks, milline sööt, kus vette visata ja millal välja tõmmata – need on peensused, millest sõltub kalapüügi edukus. Asi võib untsu minna näiteks vaid seetõttu, et konks on kehvasti nööri otsa seotud ja seetõttu vees vales asendis.
Kalapüük lihtkäsiõngega on Eestis igaühel lubatud ja seda võib teha pea igal pool, kuna veekogud kuuluvad riigile. Muidugi ei või loata minna naabrimehe kaevatud tiigist kokri õngitsema, kalakasvandust tühjendama või püüda keelualal ja -ajal. Lihtkäsiõnge all mõeldakse püügiriista, mille ridval pole rõngaid ega rulli ja mille õngenööri pikkus on kuni poolteist ridvapikkust. Kui õngitseda ridvaga, millel on rull ja rõngad küljes, kuulub see juba harrastuslike püügivahendite hulka ning eeldab, et püügiõiguse eest on tasutud.
Õngeritv
Muidugi võib lõigata võsast sirgema toika ning püüda sellega, kuid püügimõnu ja ka -tulemus pole päris see. Seepärast soovitan osta ridva kalastustarvete poest, veel parem, kui osta kaks, ühe 4-meetrise ja teise 6–7-meetrise. Hinnaklassis kajastub ridva kvaliteet: mida kallim on ritv, seda kergem ja nõtkem, kuid enamasti ka hapram see on. Algajal pole mõtet soetada kõige kallimaid ritvu, nendeni jõutakse tavaliselt siis, kui mõned odavamad juba ära lõhutud. Lihtritv on rulliridvast kergem, ei väsita kätt ja võtab vähem „tuult külge”.
Õngenöör, lips
Õngenööride valik on lai, paremad tamiilid on enamasti kallimad. Algajate peamine viga on selles, et õngele pannakse liiga jäme õngenöör, nii igaks juhuks, et äkki tuleb otsa mõni paarikilone säinas või latikas ja tõmbab peene nööri katki. Muidugi, kui minnakse nimelt suurt latikat või karpkala püüdma, peabki õngel olema tugevam nöör. Mida jämedam on õngenöör, seda rohkem veavad seda kaasa tuul ja veevool ning seda suurem on rakenduse vee alla vajumise ajal veetakistus. Jämeda tamiili kasutamine on üks põhjusi, miks püüdja ei pruugi üldse näha, et kala on sööda kallal ja oleks vaja ta juba haakida.
Põhinööri läbimõõt võiks olla 0,14, 0,16, 0,18 või 0,20 millimeetrit. Ikka nii, et mida algajam, seda jämedam. Tavaliselt koosneb õngerakendus põhinöörist ja lipsust. Põhinööri külge kinnitatakse ujuk ja raskus (õngetina), sellest peenema lipsu otsa seotakse konks. Lipsumaterjal peaks olema 0,01–0,02 millimeetri võrra peenem kui põhinöör. Ma ei soovita kasutada korraga kahte lipsu. See sobib tonkapüügi ja vahel ka taliõngitsemise ajal, aga suvel õngega püüdes tekitab pigem segadust: kui vahel saadagi kätte kaks kala korraga, siis kulub lipsude lahtiharutamisele hulk aega.
Ujuk ja selle kinnitamine
Hea ujuk on kvaliteetselt värvitud, suhteliselt peene antenni ja stabiilset püstisust andva varraskiiluga. Tähtis on ka tõstevõime, mis enamasti on trükitud ujukikehale (näiteks 1,5 või 7 grammi). Laias laastus peab ujuki tasakaalustamiseks panema õngenöörile just nii palju õngetina, aga tegelikkuses tuleb tinakogust püügi ajal enamasti täpsustada – mõni haavlike lisada või ära võtta. Vahel tuleb püügiolude muutudes (tuul, lainetus, suurem sööt) raskustust ka korrigeerida. Ujuki suurust (tõstevõimet) valides tuleks lähtuda sellest, et mida kergema ujukiga (ja rakendusega) kalastada, seda paremini kala võtab. Püügi ajal peaks ujukist nägema üksnes antenni, ujukikeha peaks aga tervikuna paiknema vees.
Õngetina
Õngetina tasakaalustab ujukit ja viib sööda vajalikule sügavusele. Jäigalt kinnitatavad õngetinad on enamasti haavli- või viljaterakujulised. Eelistatum on viimane, sest piklik kuju tekitab kala võtmisel vähem takistust.
Konks
Enamasti kasutavad õngitsejad liiga suuri konkse kartuses, et pisikese konksu tõmbaksid nad kalal haakimata suust välja. See võimalus on muidugi olemas, kuid suure konksu kasutamine vähendab tunduvalt võtmiste arvu. Ka ei saa suure konksu otsa panna paljusid pisikesi, kuid kaladele väga hõrgutavaid söötasid.
Peamine on, et konks oleks terav. Enamik kalastajatest eelistab aasaga konkse, kuna neid on justkui kergem nööri otsa siduda. See, kuidas konks tamiili otsa seotakse, pole sugugi ükstapuha. Konks peab jääma vees sellisesse asendisse, et haagiks ülahuulde.
Lipsu pikkus
Rakenduse alumine, õngetina(de)st allapoole jääv osa, mille otsas on vaid konks ja sööt, liigub vees peaaegu vabalt. Mida pikem on lips, seda loomulikumalt ja laiemal alal sööt kala „otsib”, kuid seda hiljem näeb ka püüdja, et kala on sööda kallal. Tavaliselt sobib õngitsemiseks lips pikkusega 10–20 sentimeetrit, aga kehva, väga ettevaatliku võtmise korral võib selle pikemaks teha. Vahel öeldakse ka nii, et lipsuosa pikkus olgu sama pikk kui kala, keda tahetakse tabada.
Õngesööda reegel on selline: sööda suurus peab sobima õngekonksu suurusega. Seega, pisikesel konksul (näiteks nr 16) paar sääsevastset või üks kärbsetõuk, suurel konksul (näiteks nr 8) kolm-neli maisitera või tubli vihmauss.
Mida teha kalaga
Kui kalapüügiga selleks päevaks kõik, võiks hästi järele mõelda, kas on viitsimist kodus nende rookimise ja toiduks tegemisega jännata ning kas on ka sööjaid. Ehk on mõistlikum nad vabaks lasta? Uskuge, see on tore elamus – vaadata, kuidas kogu päevatöö taas vette kaob...
Teisalt on enda püütud ahven mingil põhjusel alati maitsvam kui poest või turult toodud lõhe.
Natuke pikemalt, nimelt 400 leheküljel, on autor kirjutanud õngitsemise peensustest raamatus “Õngitsemine+”.
Kommentaarid (0)