Neid seeni ärge korjake! Kui valge kärbseseen on üleni lumivalge, siis rohelise kärbseseene kübara toon võib varieeruda rohekast kollakas-hallikas-pruunikani. Foto: ARNO SAAR
Ada Maltseva, [email protected] 18. september 2014 15:28
Mõni surmavalt mürgine seen on väga sarnane hea söögiseenega. Kuidas neil vahet teha?

21. septembrini kestab Eesti loodusmuuseumis traditsiooniline seenenäitus. Näituse kuraatori ja muuseumi botaanika osakonna juhataja Loore Ehrlichi sõnul kõlbab Eesti metsades kasvavast umbes 2000 silmaga nähtavast seeneliigist söögiks ligikaudu 400 ja mürgiseid on umbes 200. „Iga korvi pandud seen tuleb ära tunda, vastasel juhul ei pruugi metsaskäigule järgneva seeneroa söömine õnnelikult lõppeda,” sõnab Ehrlich.

Mõni surmavalt mürgine seen on aga üsna sarnane väga hea söögiseenega. Metsšampinjon ja valge kärbseseen on üks neist seenepaaridest, mis kõige enam õnnetuid eksitusi põhjustavad. Valge kärbseseen on surmavalt mürgine. „Täiskasvanul tekib eluohtlik mürgistus juba poole kübara söömisest, lastel veerandist,” tõdeb seeneasjatundja. „Valget kärbseseent on tänavu silmapaistvalt palju,” kinnitab ta. Et neil kahel seenel vahet teha, peab vaatama kübara alla – valge kärbseseen on üleni valge, kuid šampinjonil peavad kübara all olevad eoslehekesed olema roosakat või beežikat tooni. Valgel kärbseseenel on ka jala alusel tupp ehk kotjas moodustis, mis šampinjonidel puudub, kuid sageli pole see hästi näha, sest jääb sügavamale maa sisse. Kas neid kahte seent võiks ka aniisilõhna järgi eristada? „Mitte alati,” kinnitab Erlich. „Kõikidel šampinjoni liikidel aniisilõhna ei ole.“

 

Seened pleegivad ja muudavad värvi

Teine surmavalt mürgine seen on roheline kärbseseen, mida mõnikord aetakse segi rohelise pilvikuga. Mõlemal on ju rohekas kübar. Kuigi ka rohelise kärbseseene jala alusel on kotjas tupp, võib see sageli olla sambla või mulla sees ja jääb seetõttu märkamata. Samuti ei pruugi seeneline näha rohelise kärbseseene „kraed” ehk rõngasloori ümber jala. Pilvikutel aga pole kunagi jalal ei kotti ega rõngast. Ka kübara värv võib mõlemal seenel veidi varieeruda ja olla palju heledam, n-ö pleekinud. „Pleekima” kipuvad ka teised seened, tõdeb Erlich. Näiteks mõne punase kärbseseene kübar võib olla üsna luitunud helekollakat-oranži tooni ja kui ka valged ebemed on sellelt viimseni kadunud, on seda võimalik isegi pilviku pähe korvi panna.

Kolmas ohtlik seenepaar on kännumampel (väga hea söögiseen) ja jahutanuk (surmavalt mürgine seen). Mõlemad kasvavad kändudel ja võhikul on neid raske eristada. Seenenäituse kuraator tunnistab, et isegi tema ei riskinud hulk aega kännumamplit korjata, sest neil vahet teha on tõesti raske. Üks võimalus nende seente eristamiseks on uurida jalga. Kännumampli jalg on tihedalt harjaseline-soomuseline, jahutanukal aga siidikiuline (mitte soomuseline).

 

Pilvikuid võib metsas maitsta

Punase kübaraga pilvikuid korjates on seeneline dilemma ees – osa neist (nagu näiteks kirbe pilvik) on värskelt mürgised ja vajavad kupatamist, teised aga mitte. Kuidas neid eristada? „Kui metsas seeni korjates servast väikest tükikest maitsta ei taha, siis tulebki kõik pilvikud ära kupatada,” tõdeb Erlich. „Pilvikud on ainsad seened, mille puhul on maitsmine õigustatud, muude seente puhul mitte,” lisab ta. Sest ega surmavalt mürgine seen ei ole ju tingimata vastiku maitse või lõhnaga.

Riisikaid korjates tasub vahet teha sooriisikal ja männiriisikal. Heledama kübaraga sooriisikat peetakse sageli pleekinud männiriisikaks, aga parem on sooriisikat mitte korjata, soovitab Erlich. Sooriisikas võib säilitada mürgisuse ka pärast kupatamist ja põhjustada seedehäireid. Kindel viis nende eristamiseks on uurida seene piimmahla – männiriisika piimmahl on valge, sooriisikal värvitu vedelik.

Tänavu on metsades ka palju puravikke. „Oli,” täpsustab Erlich. „Praeguseks hakkab nende aeg otsa saama.“ Puravike äratundmisel üldiselt väga eksida ei saa. Nende hulgas on vaid kaks mürgist isendit – nõrgalt mürgine sapipuravik, mis on väga kibeda ja ebameeldiva maitsega, ning tugevalt mürgine saatana kivipuravik, mis aga on suhteliselt haruldane, nii et näitusele ei õnnestunud seda välja panna.

 

KOMMENTAAR

Ettevaatus pole paha ka külas olles

Septembris on mürgistusteabekeskuse infoliinile 16 662 tulnud 30 seentega seotud kõnet. Eriti ohtra ja liigirikka seeneaasta tõttu on tänavu üks suuremaid väljakutseid  seedetrakti ärritusi põhjustavad seened.

Inimesed tunnevad tavaliselt poole tunni jooksul pärast seente söömist iiveldust ning mõne aja möödudes hakkav oksendamine halvendab enesetunnet veelgi. Üldjuhul mööduvad sellised tervisekaebused mõne tunniga ning täielik enesetunde taastumine võtab aega paar päeva.
Ent alati tuleb olla ettevaatlik ja seenehooajal pigem karta, kui hiljem kahetseda. Seetõttu tuletame inimestele meelde, et kui ikka seent ei tunne, siis las ta jääb metsa. Ning valgeid seeni korjavad ainult väga vilunud seenelised. Näiteks valget kärbseseent võib tihti näha kasvamas segamini söödavate valgete seentega.
Peale selle tarvitseb alati külas seeni süües huvi tunda nende päritolu kohta, et ei peaks enesetunde halvenedes keset ööd võõrustajale helistama. Ühtlasi võiks meeles pidada, et kui tarvitatud seeneroast kahtlustatakse seenemürgistust, siis on tervisehäired kõigil, kes seda toitu sõid, mistõttu tasub kaebuste kohta uurida ka sõpradelt, kellega koos lauas istuti. Kui kaebused on vaid ühel inimesel, peitub põhjus milleski muus.
Ja mis kõige tähtsam – seened ja alkohol ei sobi enamikul juhtudel kokku.

Mare Oder, mürgistusteabekeskuse õde-konsultant