Kadri AudovaFoto: Erakogu
Uudised
30. detsember 2014, 10:36

Lõhe ahjus või makaronid makaronidega? (3)

Te küsite: miks on nii raske saada oma unistuste töökohta? Ma vastan: ei ole raske saada, raske on seda hoida unistuste töökohana.

Töökohad on nagu suhted: neisse sukeldudes eeldame neist alati parimat. Oleme nii pimestatud helgema tuleviku lootusest, et heidame kõrvale kõik ohumärgid, mis võiksid selle kustutada. Ometi jõuab kiirelt kätte argipäev ja siis hakkavad tekkima lihtsad küsimused. Miks inimene, kes käib kellast kellani tööl, kasvatab last ning on igati seaduskuulekas, on sunnitud leppima sellega, et tuleb kuu lõpus ikka vaid ots otsaga kokku? Miks teine, kel on raha ja võimalusi, peab leppima sellega, et tal napib aega oma laste ja pere jaoks? Kas ei peaks siin valitsema mingigi tasakaal!?

Alustades lahutatuna üksikema karjääri, seadsin minagi prioriteedid tavapärasesse järjestusse – andsin alla igas võitluses, mis puudutas vara, ning valisin selle asemel lapse jaoks turvalise keskkonna ja emotsionaalse rahulolu. Ma ei ole seda otsust veel sekundikski kahetsenud. Olen suutnud oma lapsele kõik hädapärase tagada, aga n-ö rabelemise teel. Mingil hetkel hakkasin aga juurdlema, miks olen nõustunud nii kergesti leppima vähesega, ja seejärel veel vähemaga.

Lihtsad kaotused

Minu elus on uhke korter, mille juurde kuulub tõkkepuuga eraldatud parkimisala ja lukustatav prügimaja, asendunud tagasihoidliku elupinnaga, mille ümbruses leidub endiselt rikkalikult nõukaaja nostalgiat ning kuhu eurokeskkonnale omased uuendused ei ole veel jõudnud immitseda. Ka kallis mööbel, ülikiire internet ja üha uued liisingusse võetavad tehnikaimed on ajalugu. Ma ei näe selles samas mingit kurtmise kohta. Pigem on minu jaoks küsimus selles, kuidas on võimalik, et täiskohaga tööle lisaks pean käima puhkepäevadel lisa teenimas, et tagada lapsele huviringid, korra kuus veepargi külastuse, kinopileti ja sõidu maale. Kas kõik see ei peaks täiskohaga töö eest saadava palga eest olema iseenesest mõistetav, mitte eeldama lisapingutust?

Ja minul on kasvatada vaid üks laps. Rohkemate lastega pered, olgugi kahe vanemaga, on minust tihtipeale kehvemaski olukorras. Sest mida suuremaks kasvavad laste vajadused, seda rohkem käiakse tööl, otsitakse lisatööd, asendatakse uus auto kasutatuga, kodu näeb harva remonti ning tarbeesemeid ja riideid õpitakse soetama taaskasutuse imetabasest maailmast. Tuttavatele teatatakse aga ikka, et pole häda midagi, tullakse ots otsaga kokku.

Ma tõsiselt austan inimesi, kes väärtustavad eneseteostust, kvaliteetaega lastega ja keskkonnasäästlikke eluviise ning peavad teisejärguliseks materiaalseid väärtusi. Püüan ka ise seda eluviisi järgida. Paraku on elu näidanud, et hetkel, mil katki läheb külmkapp või pesumasin või tõrgub käivitumast auto, satub kõikidele pingutustele ja iseenda arvelt tehtavatele kokkuhoiukäikudele vaatamata löögi alla lapsega seotud eelarverida. See tähendab ka, et palgapäevaeelse nädala menüü koosneb taas vaid makaronidest makaronidega. Ning siis ei piisa enam teadmisest, et töötatakse oma unistuste töökohal, saadakse usina tööga panustada kellegi teise heaolu parandamisse või ollakse leidnud oma kutsumus.

Keerulised võidud

Teistpidi võttes olen minagi töötanud ametites, mis paistsid unistuste tööpaikadena seetõttu, et tagasid hoopis suurema palganumbri ja lõhe ahjus. Kuid ka siis ei läinud pikalt, kui tuli silmitsi seista argipäevaga: mida rohkem teenitakse, seda rohkem peab endast andma ja seda vähem ollakse oma pere päralt. Ja nii ei paistnud needki töökohad kuigi kaua mu unistuste töökohtadena.

Kui aga lõpuks jõutud töökohani, kus palganumber, eneseteostus ja isegi vaba aeg on leidnud tasakaalupunkti, tuleb mängu veel üks kriteerium, millest lastega pered kahjuks kunagi mööda vaadata ei saa – kas ajal, kus lapsed jäävad sageli haigeks, on ette näidata leplik tööandja või tuleb unistuste töökohas siiski valusalt pettuda!?

Ja nii ma vastangi, kallid lugejad, teie küsimusele: unistuste töökohta ei ole raske saada, vaid seda on raske hoida unistuste töökohana. Sest liigagi tihti ilmneb, et kuldset keskteed siiski ei ole ning valida on vaid, kas lõhe ahjus või makaronid makaronidega.