Mustad nõud, mille eest olla tänulik (3)

Mulle meeldib vahetevahel ilma igasuguse mõjuva põhjuseta pesta nõusid käsitsi, kuigi mu kõrval seisab alati abivalmis nõudepesumasin, mida ma siis kraanikausi juures seistes kaastundlikult lohutuseks oma vasaku jalaga riivan. Ma pesen nõusid kummikinnasteta, ei ole mul ka mingeid nahka säästvaid imevahendeid. Teen seda juba ette teades, et hoolimata sellest, et hiljem tuleb krobeliseks kulunud ja kuivavõitu nahka turgutada kreemiga, on ometigi kogu selle protsessi juures oma võlu.

Siin on olemas käega katsutav ja silmaga nähtav tulemus – minu enda töö ja vaev. On mu enda otsus teha seda just sellisel viisil, ootamata selle eest kelleltki tunnustust. Nii uskumatu, kui see ka ei näi, on needsamad mustad nõud ilmekaim tõend, et minu ümber on endiselt elu – mul on pere, on lähedased, sõbrad ja tuttavad. Mustad nõud näitavad, et ma ei ole unustatud. Mul on, mille eest olla tänulik.

Viguriga asjad

See lugu ei räägi sellest, kas pereliikmed, lähedased ja tuttavad oskavad enda tagant koristada. Tõenäoliselt nad ikka oskavad. Selles loos küsin, kas me ikka teame, mis on tänu, ja kas oskame ka päriselt olla tänulikud. Kas üldse mäletame selle sõna tähendust või oleme selle argimurede koorma all ammu unustanud või lihtsalt enese jaoks meelepärasemaks mugandanud.

Tänu ongi justkui viguriga asi, sest mis siin salata – ka minule ei turgatanud pikki aastaid pähe, et mustadest nõudest võiks mõelda kui millestki, mille eest olla tänulik. Nüüd tundub aga, et see oli minu elus aeg, mil ma ei osanudki asjade üle tänulik olla. Kõik tundus siis iseenesest mõistetav ja tänu tuli kõneks siis, kui mängus oli mingi isiklik kasutegur. Tänu väljendamiseks oli vaja esmalt midagi kelleltki saada. Vaev kui niisugune ei klappinud tänulikkusega aga kohe kuidagi – vaeva nähes eeldasid kiitust. Ometigi oli mu enda vanaema alatasa öelnud: „Hää, ku noorõ’ löüdvä õks aigo sisse tulla’ ja paar taldrikku ärä’ määri.” Kuldsed sõnad – kuulsin neid küll, kuid ei mõistnud.

Kuid juhtus nii, nagu elus ikka juhtub. Minu elu muutus – abielu lagunes, harjumuspärased sissetulekute ja väljeminekute summad muutusid, ühed alla, teised üles, ning mu seltsielu piirdus lapsekasvatamisega. Mul polnudki enam muud peale lapse, mille eest elule tänulik olla. Kõik näis kehvasti, kuid vanaema võttis mind maal vastu ikka oma tavapärase ütlusega. Justkui kassi mõne ulakuse eest nina pihta lüües.

Olla vajalik

Olin jätnud märkamata, et mu kodus leidus alati musti nõusid. See oli märk, et ma polnud siiski kunagi üksinda. Pikapeale mõistsin, et tänama ei pea ainult siis, kui sulle antakse. Tänulik olla on põhjust ka siis, kui sul endal on midagi anda, kellegagi jagada, kellelegi rõõmu ja meelehead valmistada. Kui sul on võimalik kellegi jaoks võtta aega ja olemas olla. Ja seda vaatamata sellele, et tead juba ette, et hiljem tuleb näha vaeva nõudepesuga.

Minu laps ei suuda musti nõusid toota ainuüksi neid sihtotstarbeliselt kasutades, vaid ka värve ja liime segades. On elukaaslane, kes austab mu otsuseid ja iseseisvust ning armastab mind vististi samavõrd palju, kui jätab arvutilauale laokile oma musta kohvitassi. Meie kodust astub tihti läbi mõni sõber, ikka tuuakse minu lapse juurde mängima või mulle hoiule tuttavate lapsi. Mustade nõude kuhjad ei näigi lõppevat ja just selle eest on mul põhjust olla tänulik.

Ning nii ma vastangi, kallis lugeja: elus tuleks enim karta hetke, mil teilt küsitakse, mis asi see tänu on – ning te ei oska enam vastata, sest tõenäoliselt on siis nähtud nii palju vaeva selleks, et soetada oma ellu kõik need asjad, mida hing ihaldab, kaasa arvatud viimase vindi peal nõudepesumasin, kuid on unustatud teha midagi selleks, et elus oleks inimesi, kelle määritud nõudega saaks seda masinat täita.