Oma üksikema karjääri algusaegadel oli mul vaja leida kiiremas korras töö, mis lubaks rahalises mõttes iseseisvalt hakkama saada. Kuid nagu me kõik teame, siis heades töökohtades ju toolid tühjalt ei seisa. Seega tuli mul esmalt leida töö, mis võimaldaks hinge sees hoida. Ehk siis mõni niisugune, kus suuremalt jaolt makstakse raha kohe kätte. Samas ei jätnud ma kõrvale ka muid kriteeriume: töögraafik pidi sobituma lasteaia lahtiolekuaegadega, võimaldama lapse haigeks olemise ajal töötada kodus ja jätma ruumi paindlikkusele ka muudel, põhiliselt lapsega seotud puhkudel.
Seega tegin esimest korda tööotsimisportaalides tutvust selliste töökategooriatega, mis varem ei oleks mulle pähegi tulnud. Müügitöö, koristaja, eakate hooldus, lastehoid. Ja just see viimane tundus olevat mulle igati sobilik valik, sest olin ju ennegi naabrite ja tuttavate lapsi hoidnud.
Hoida haigeid lapsi
Kuna sõpradelt-sugulastelt ja tuttavatelt tuli igakülgne toetus ja heakskiit koos suure hurraa-efektiga, siis tõmbasingi jalga küll juba proovitud, kuid seni veel põhjalikumalt kandmata Mary Poppinsi kingad. Pelgalt idatuul ja vihmavari mind siiski hoidmist vajavate lasteni ei viinud – läbi tuli teha tavapärane tööotsimismaraton: CV-d, soovituskirjad, läbirääkimised, enesereklaam.
Kuid mida tuttavamaks ma enda valitud töökategooriaga sain, seda enam hakkas mulle silma, et pea igas kuulutuses kordus üks ja seesama suur „aga” – nimelt enamjaolt oli tarvis hoida lapsi, keda vanemad ei saanud haigestumise tõttu lasteaeda või kooli saata.
Küsite, et no miks vanemad siis ise oma lastega koju ei jää, kui saab ju ometi hoolduslehe võtta. Päeval, mil haigestub oma laps, on tuul pöördunud mahedast lõunatuulest valusaks põhjatuuleks ju vaid meie elus, ülejäänud maailm elab edasi endistviisi, nagu midagi poleks juhtunud. Vaid meie, haigestunud lapse vanemad, peame silmitsi seisma tõsiasjaga, et kodus istuvate töötajatena kujutame tööandjale ebameeldivat probleemi. Ja kui meil ei ole varnast võtta privileegi kasutada vanavanemate või muude sugulaste-tuttavate abistavat kätt, ning kui lisaks tooks iga võimalik hoolduslehel viibitud päev meile 20 protsenti kaotust palgalt, seda me aga samuti endale lubada ei saa, siis jõuamegi mõtetega Mary Poppinsini.
Mõista või hukka mõista?
Kokkuvõttes sai sellest minu elu üks meeldivaimaid ja seiklusrohkemaid kogemusi. Ühtlasi tõi see mu ellu tutvused, millest kasvasid välja siiani püsivad lähedased sõprussuhted. Mary Poppinsi kingad istusid mulle kui valatult, või istusid vähemasti seni, kuni pidin tõdema, et oma suures entusiasmis olin rehkendanud valesti kõige loogilisemas asjas! Nimelt kui hoida haigeid lapsi (ja seda veel oma kodus), siis üsna varsti on peale haigete laste mattunud kraadiklaaside ja tatilappide alla ka muinasjutuline Mary Poppins ise. Ning kui tollel juhtuvad veel endal olema lapsed, siis siinkohal hakkavadki tal kingakesed üsna varsti ja üsna valusalt pigistama.
Vaatamata sellele, et mul tuli leitud tööst sellises võtmes loobuda, just eelkõige oma lapse heaolu ja tervist silmas pidades, on mulle iganädalaseks tavaks saanud vabatahtliku töö raames pühapäeviti lastehoidmine ühes kiriku lastetoas.
Ja nii ma vastangi, kallid lugejad, teie küsimusele, et ma püüan mõista neid vanemaid, kes otsivad oma haige lapse juurde lapsehoidja, sest kuigi palgaline hoidja ei asenda ema, isa või vanavanemaid, on see siiski etem kui töötu või kodulaenuvõlas siplev lapsevanem. Hukka mõista on kindlasti kergem, kui toetada lapsevanemat, kelle nohuse lapsega käib perearsti vastuvõtul palgaline hoidjatädi või kes lennutab autoga oma nöhased lapsed mõne Mary Poppinsi elupaika.
Oleme varmad hukka mõistma, ometigi ei tea meist keegi, millal tuul pöördub ja ühtäkki oleme ise need, kes tuge ja mõistmist vajavad.
Teie Rita Anton-Lauga
www.anton-lauga.ee
Kommentaarid