Lilled vaasi pandud, vahukoorega maasikakuhi lauale sätitud, šampus klaasidesse välja valatud – ning päev täis südameid võib alata. Valentinipäev on üks neist, kus paljud ootavad oma kallimalt seda, mida tavalistes argipäevades vajaka jääb – tähelepanu, hoolivust, tunnustust.
Kuid paraku on nii, et vaatamata sellele, kas romantikahõngu täis päevale järgnev öö kujuneb lühikeseks või pikaks, lööb ühel hetkel taevas taas hahetama. Hommikul näeme laual seismas juba enam mitte nii värskeid lilli, krimpsu tõmbunud maasikaid ja imelikuvõitu ollust, mis alles loetud tunnid tagasi oli veel maitsev vahukoor. Järele jäänud šampusest on aga saanud lihtsalt üks lahtunud vedelik raskest klaasist tumedas pudelis. Nii ongi saanud alguse päev pärast südameid – argipäev.
Algab meist endist
Suhted ei püsi ainuüksi tähtpäevade najal. Need jäävad tugevaks vaid siis, kui suudame muuta argipäevad mitte just nii väga argiseks. Sest tehes teineteisele romantilisi žeste, väljendades tunnustust ning jagades tähelepanu ja hoolivust vaid nimekatel või üldtunnustatud tähtpäevadel, on oht, et enamik päevi jääb lihtsalt külmaks ja kiretuks.
Kogu selle loo juures on aga üks konks, mida tõenäoliselt suurem osa meist (eriti just naised) endale tunnistada ei soovi. Nimelt ei saa natuke vähem argised päevad alguse mitte meie kallimatest, vaid meist endist.
Ei tasu oodata ja eeldada teiselt seda, mida ise talle ei paku. Kui soovime saada tähelepanuavaldusi ja tunnustust, siis alustagem selle jagamisega ise. Ja tehkem seda südamest, ootamata midagi vastutasuks. Sest täpselt nii nagu me ise mõistame sekundiga, kas meile tehtud žest on siiras ja tuleb südamest või on tegu pelga näitemänguga strateegilise mulje avaldamiseks, saavad ka kallimad aru, kui oleme teinud kingituse või poetanud kiitva märkuse vaid selleks, et hiljem midagi vastu saada.
Öelda argipäevadelgi midagi sooja või toetada oma kallimat nii-öelda tühiste asjade eest siiralt ja südamest ei lähe meile ju midagi maksma. Ometigi loeb see suhte kvaliteedile lõpuks mitu korda enam kui kõik lilled, maasikad ja šampused kokku.
Asi on siiruses
Seejuures ei loe asja juures tegelikult grammigi see, kui kohmakalt või läbikukkuvalt seda on tehtud – peaasi, et on tehtud, ning jällegi on ainsaks kriteeriumiks, kui siiralt ja südamest see on tulnud.
Iga suhe on ka ise nägu ning nii ei saa eeldada ega oodata, et kõik mehed jooksevad oma armastuse näitamiseks ringi lilled pihus ja šampusepudel kaenlas. Või et kõik naised, kes oma mehi armastavad, veedavad ilmtingimata tunde pliidi ääres küpsetades. Oleme kõik erinevad ja seepärast on erinev ka iga suhe, mistõttu me ei saa oma suhet võrrelda naabrite, sõprade või sugulaste suhetega. Me ei pea olema kellegi teise moodi ja ka meie suhe ei pea sarnanema teiste meile teadaolevate suhetega, et see toimiks. Me vajame lihtsalt, et see miski, mida meie kallim teeb või ütleb, puudutaks meie südant.
Ja nii ma vastangi, kallis lugeja, sinu küsimusele, et ootan oma mehelt valentinipäeval sedasama mida igal argipäeval – ootan temalt natukene vähem argiseid argipäevi. Sest kui ta on mind taas kostitanud teatega: „Kallis, ma tõesti vaatan, et sa oled oma kahest rahvusest pärinud vaid mõlema halvad küljed, nimelt slaavlaste hullu temperamendi ja eestlaste kidura välimuse!” – siis vaatamata sellele, et paljud kõrvalseisjad ei pruugi mõista selle väljaütlemise tähendust, tean mina, et just selles oligi olemas kõik, mida ma sel päeval vajasin – tähelepanu, hoolivus ja tunnustus. Mis aga peamine, see oli täpselt tema moodi võtmes esitatud siiras armastusavaldus.
Teie Rita Anton-Lauga
www.anton-lauga.ee
Kommentaarid (0)