Nipid

Piduliku rahvarõivakostüümi juurde kuuluvad ka ehted  (1)

Ada Maltseva, ada.maltseva@linnaleht.ee, 19. veebruar 2015 15:34
Audru naise ehted.Foto: Heiko Kruusi
Rahvarõivaid kandes tuleb teada paljusid pisiasju. Isegi vöö sidumisel võivad olla oma nüansid.

Peagi ootab ees vabariigi aastapäev koos presidendi vastuvõtuga. Igal aastal leidub seal inimesi, kes piduliku riietusena kannavad rahvarõivaid. Rahvarõivaste valmistaja Silja Nõu ja etnograaf Igor Tõnurist rääkisid Tallinna vanalinnas asuvas rahvarõiva nõuandekojas veidi lähemalt sellest, kuidas rahvarõivaid peaks kandma.

Tõnurist eristab presidendi vastuvõtule tulevate rahvarõivaste kandjate seas kolme rühma. Esiteks need, kes on rahvarõivaid alati kandnud ja kannavad neid täie teadlikkusega, nagu setud ja kihnlased. Teiseks inimesed, kel on oma rahvarõivad olemas ja kes panevad need pidulikul puhul aeg-ajalt selga. Ja viimasena need, kes pole kunagi rahvarõivaid kandnud ega oskagi neid välja kanda, kuid asendavad nendega tavalist peoülikonda. „Seda on kohe näha, kas inimene tunneb end rahvarõivais hästi või on need juhuslikult selga pannud,” märgib ta.

Samal teemal

 

Lage rinnaesine torkab silma

Uurin asjatundjatelt, milliseid apse nad presidendi vastuvõttu jälgides rahvarõivaste kandjate juures tähele on pannud. Juba 40 aastat rahvarõivaid teinud Silja Nõu räägib, et annab tellijale kätte puhtad, korralikult triigitud rõivad, aga kui daam presidendi vastuvõtule jõuab, siis võib juhtuda, et põll on eest ununenud, tanu kuhugi kadunud, vöö ei ole õigesti peale pandud, seelik ja käised ei ole väga hästi triigitud… „Kõigepealt peaks ikkagi vaatama, et rõivad oleksid puhtad ja korras,” soovitab ta. Aga peale selle torkavad väga silma ehted või nende puudumine. „Varem polnud ehted nii tähtsad,” selgitab Nõu. „Nüüd, kus oleme juba rikkamaks saanud, peaks aga kõigil naistel, kes rahvarõivaid kannavad, olema vähemalt üks sõlg ja pärlid,” soovitab ta.

„Ehetest on kohe näha, kuidas inimene rahvariietesse suhtub – kas need on loomulik osa temast või juhuslik kostüüm. Kui naisel on rind lage või on tal ainult üks suvaline sõleke ette pandud, siis on kohe näha, et ta on juhuslikult kostüümi selga pannud, et need rahvarõivad, mida ka kannab, ei ole tema isikliku uhkuse objektiks muutunud,” lisab Tõnurist.

 

Naisel põll ees ja tanu peas

Tegelikult on see, kuidas rahvarõivaid õigesti kanda, omaette teadus. „Kõigepealt peab abielunaisel olema põll ees ja tanu peas. Vanasti ei läinud naine tanuta üle õue ka mitte,” ütleb Nõu. Tõnurist tõdeb, et sageli ei soovi naised peakatet kanda. „See on üsna tavaline pilt, et põll on ees, aga peakate puudub,” märgib ta. Tihti on murekohaks ka soeng. Naine laseb teha piduliku soengu ega taha seda siis peakattega rikkuma hakata, või ei sobi soeng peakattega. Mõni kõrge tanu vajabki erilist soengut, ütleb Tõnurist ja näitab Audru naise peakatet. Selle kandmiseks tuleb juuksed üles krunni keerata ja siis tanu pähe panna. Soeng toetab tanu ning tänu sellele püsib peakate kindlalt peas.

Ilma tanu ja põlleta võivad peole ilmuda vallalised neiud. Aga neil on lubatud kanda pärga. „Pärga hakkasid kandma meheleminekueas neiud, see oli märk, et võib kosja minna. Neiude pärjad, peapaelad jms olid muidugi igas maakohas erinevad ja neid nüansse võiks rahvarõivakandja ka teada,” lisab Tõnurist.

Kui vastuvõtule läheb paar, ei pea mõlemad rahvarõivaid kandma. Vabalt võib olla nii, et naine on rahvarõivais, aga mees mustas ülikonnas. „Eestis ongi rahvarõivaste kandjate seas täheldatud sugudevahelist erinevust: naised kandsid rahvarõivaid kauem, mehed loobusid neist varem. Näiteks praegugi on Kihnus naised rahvariietes, kuid mehed enam mitte,” märgib Tõnurist ning lisab, et viimasel ajal on mehed siiski hakanud rohkem rahvarõivaid kandma.

 

Mees ja tema kaabu

„Iseküsimus on see, kas mees peaks siseruumis päris täisriietuses olema. Pikk kuub võiks ehk ikka riidehoidu jääda,” arutleb Nõu. Kuid see pole sugugi ainuvõimalik lahendus. „Kätlemisele tulles võib mehel pikk kuub seljas olla, aga ta võib selle ka ära võtta. Seevastu mehe pidulik kostüüm on traditsiooniliselt olnud vöötatud ja ka kindad võisid vöö vahel olla. Isegi suvel kanti pidulikul juhul kindaid vöö vahel. Kindamustritel oli vanasti maagiline tähendus, sest need kaitsesid kurjade vaimude eest või tagasid kandjale hoopis õnne,” lisab Tõnurist.

Kuidas peaks aga pidulikus kostüümis mees siseruumis peakattega talitama? Tõnurist tõdeb, et see on olnud probleem. „Lähtume sellest, et rahvarõivas ei ole univorm, see allub mõningatele reeglitele, mida järgime ka tavaelus. Vanasti oli ju nii, et härra ees ja kirikus võttis mees kaabu peast ära, muul ajal võis see peas olla. Praegu võime täpselt sellest lähtuda. President on ju igal juhul kõrgem isik kui see, kes on temaga kätlema tulnud,” räägib Tõnurist ning pakub välja, et käteldes võiks mees peakatte ära võtta.

 

Kingad või pastlad?

Tõnurist on aga eriarvamusel. „Pastlad elasid rahvarõivad üle. Inimesed loobusid rahvariietest, aga kandsid pastlaid tööjalatsina veel kaua aega edasi. Hästi töödeldud, uhked, kaunistatud ja väga peenest pargitud nahast pastlad käisid vanasti ka iga piduliku kostüümi juurde. Näiteks täispidulikus kostüümis Kihnu naine paneb ka tänapäeval jalga peened, kurrutatud, punaste paeltega pastlad ja tuleb peole pasteldes. Ka Mulgimaalt on teada, et seal kanti pastlaid piduliku ülikonnaga väga kaua. Nii et kui pastlad on ilusad, siis passivad need piduliku ajaloolise kostüümi juurde küll,” kinnitab Tõnurist. „Nojah, aga see kostüüm peab olema siis vanemast ajast,” ütleb Nõu, „uuemate uhkete tikitud käistega ma pastlaid kokku ei paneks.” Tõnurist pareerib, et see oleneb pastlast ja kohalikust traditsioonist.

Ja loomulikult ei passi rahvarõivaste juurde nüüdisaegsed moekad kotid. Nõu kinnitab, et on rahvarõivaid valmistades seelikuriidest kotikese kaasa teinud. Aga alati tasub uurida, millist kotikest konkreetses piirkonnas ajalooliselt kanti.

Uurimistööd jagub seega palju. Isegi see, kuidas kuskil kirivööd seoti või rinnarätti volditi, on tähtis teave. „Kui inimene kannab eluaeg ühte kostüümi, siis ta peaks kõik sellised nüansid endale selgeks tegema, see on ju tegelikult ka meie kultuuri ajalugu, mis riietesse kätketud,” lisab Tõnurist.

 

Naist kaunistab mitu kihti ehteid

Etnograaf Igor Tõnurist näitab Audru naise (Pärnumaa) ja Karja naise (Saaremaa) rahvarõivais mannekeeni peal, et ehtimine on mitmekihiline protsess ning see ei lähe kiiresti. Kõigepealt paneb ta ümber kaela kaelahelmed, mis peavad kaelusest välja paistma. Seejärel kinnitab ta Audru naise särgi kaeluse vitssõlega. Kaelahelmed ja väike sõlg on tegelikult vaid miinimum. Rikkam naine võib kanda hõbeehteid. „Mida rohkem, seda uhkem, Eestis on kuni viis ketti rinda riputatud ja setu naistel oli ju poolteist kilo rinna peal,” tõdeb rahvarõivaste valmistaja Silja Nõu.

Mõnel pool, ka Saaremaal, kandsid naised kirjut rätikut kaelas ning see, kuidas rätikut seoti, erines maakonniti. Audru naine aga saab ehteks kaelarahad. „Pärnumaa naistel oli rohkelt hõbedat rinna peal,” täheldab Nõu. Pärnumaal ja Põhja-Eestis kanti 18. sajandil isegi kullatud hõberahasid ning müntehete juures oli tavaks, et mündi nägu pidi jääma väljapoole. Igas piirkonnas oli oma tava, mitu münti täiskomplekti kuulub. Tõnurist näitab ainult Eestile omaseid kodaraga münte – kodarrahasid, millele on ažuurne kodar ümber tehtud. Kodaraga mündid olid tavaliselt koos helmestega traadi peale aetud. Ka need kaunistavad Audru naist.

Saaremaal kanti aga lätipäraseid ripatsitega ehteid. „Seal kanti ka eripäraseid ümara servaga sõlgi, Mandri-Eestis seda ei tehtud,” lisab Tõnurist.

Ja kõige lõpuks lähevad Audru naise kaela pärlid (klaashelmed). Alles siis, kui mitu kihti ehteid kaelas, on naine ehitud. „Nüüd on näha, et ta on oma kostüümile mõelnud ja tal on selle juurde ajaloolised ehted varutud. Kostüümi omamine eeldab seda, et peab vastav ehete komplekt olema, ehted on ju kostüümi lahutamatu osa,” rõhutab etnograaf.

„Eestis on olemas tegijad, kes valmistavad ajalooliste, kunagi kantud ehete näidiste järgi uusi. Teise variandina võib antikvariaadist mõnikord imeilusaid ehteid leida,” ütleb Nõu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee