Elu on kiire. Linnas liigeldes ei märka me tihtipeale pooltki, mis meie ümber toimub. Ei asotsiaale prügikastides tuhnimas, ei märgade silmadega vanurit pargipingil, ei bussi peale saamisega hätta jäänud ema kolme lapsega ega maas vedelevat prügi.
Miks me peaksimegi märkama? Me endigi elu on täis muresid ja probleeme. Ja teiseks, ümberringi toimuv on ju nii tavapärane. Iga päev on linnapilt selline, milleks siis peaks ühtäkki nüüd sellele tähelepanu pöörama? Aus vastus on, et tegelikult ei peagi.
Keegi meist ei ole ju kohustatud märkama, abistama ega teiste maha loobitud prahti üles korjama. Samas tekib minul siinkohal küsimus, et kui me kõigest, mis meie ümber toimub, lihtsalt mööda kõnnime ja mitte midagi ise selleks ei tee, et asjad oleksid kas või pisut teisiti, siis kas meil on üldse õigust vinguda, et meile ei meeldi see, mida me endi ümber näeme.
Igaühe vastutus
Ma olen olnud julge välja ütlema, et need inimesed, kes pidevalt kritiseerivad ja päevast päeva vinguvad teemadel, kes kellega magada tohib, milline „teist laadi” pood ei sobi lasteaia kõrvale või kui jube ikka on mõne poliitiku kaasa kaamerasse jäänud žest, võiksid parem minna tööle vabatahtlikuna. Töötama lastega, hooldama eakaid, pühkima tänavaid või käima supiköögis vaestele toitu jagamas. Siis nad ehk näeksid, milliste probleemidega on tarvis tegelikult tegelda. Ja tõesti tegelda, mitte vinguda!
Sest tegelikult ei olegi nii raske ühtteist enda ümber muuta. Lisaks sellele, et käin ise kord nädalas vabatahtlikuna tööl lastetoas, olen hakanud kokku korjama toidujäätmeid ja säilitama neid külmas, sest avastasin, et saan need anda ühele truule koerale, kes on juba aastaid saatnud elu hammasrataste vahele jäänud peremeest prügikastist prügikastini. Ma ei muuda sellega paljut, kuid midagi ikka. Elan põhimõttega, et kui suudan üles korjata kellegi teise maha visatud prahi ja panna selle prügikasti, siis jäägu mulle õigus ka vinguda, et see üldse seal tänaval vedeles. Kuid ärgu mul olgu õigust vinguda, kui ma ise selle sinnasamasse vedelema jätan.
Mõned nädalad tagasi aga selgus, et ka omaenda põhimõtete vastu on üsna kerge eksida. Juhtusin ühel päeval linnas hoogsalt autorooli keerutama. Kiire oli. Muret oli samuti üksjagu palju. Ei olnud aega ringi vaadata, märgata, hoolida. Ühtäkki kuulsin oma last küsivat: „Emme, miks need inimesed on endast nii suured irvitamisega pildid igale poole linna üles pannud!?” Vaatasin reklaamitulpa, millelt naeratas mulle laialt vastu üks järjekordne riigikokku pürgija. Valged hambad kaunimas reas kui nii mõnelgi Hollywoodi staaril. Ja minus vallandus automaatselt vingumine.
Poliitikute vastutus
Samal ajal, kui püüdsin lapsele seletada, kes on poliitikud ja valimised, ei suutnud ma mõelda muust kui sellest, kui palju ikkagi lähevad maksma need laiade naeratustega plakatid, ja kas mitte sellesama raha eest ei saaks nii mõnedki nii-öelda lihtinimesed, sealhulgas mina, käia mõnedki korrad hambaravil. Kuid seni, kuni mina mõtteis vingusin, jõudis mu laps järgmise küsimuseni: „Emme, kas sina lähed ka nüüd ja valid ühe sellise inimese, kes hakkab rääkimisega meie elu heaks muutma?”
Siinkohal adusin, et nüüd oli mu enda jaoks saabunud piinlik hetk. Ma ju vingusin – aga teinud polnud midagi. Mul polnud aimugi, kas mõni erakond on hambaravi küsimuse tõstatanud, mida nad üleüldse on lubanud või kes nad üldse on.
Ja nii ma vastangi, kallis lugeja, sinu küsimusele, et käisin linna peal vingumas ja seejärel käisin ka valimas. Miks, võite küsida. Ikka selleks, et mul oleks hiljem õigust vinguda. Siis, kui pole täidetud inimestele, järelikult ka minule antud lubadused, ja siis, kui see erakond unustab, kelle huvide eest ta lubas seista. Käisin valimas, sest mul siiski on usku inimestesse. Kuid kui juhtub, et seda usku petetakse, siis jäägu mulle õigus visata vett näkku sellele, kelle numbri ma sedelile kirjutasin.
,, ,,SIIS AJAB KA INIMESED VINGUMA !, NÄITEKS EI SAANUD ENNE KOLME KUUD ARSTILE..!
JA LÄHEME SEEKORD IKKA LOOTES VALIMA!