Nutikad vanemad, nutikad lapsed – et tehnoloogiast oleks rõõmu

Millal iganes see teema jutuks tuleb, oleks hea, kui nutiseadmete kasutamise reeglid oleks paika pandud enne, kui laps seadme on saanud. Vanemad tunnevad oma lapsi – impulsiivsematega tuleb reeglid ja nende järgimine täpsemalt läbi mõelda, rahulikumatega läheb arutamine natuke lihtsamalt. Loota, et laps ise nutiseadme kasutamist „terve mõistuse” abil reguleerima hakkab, on pigem naiivne – unustavad ju täiskasvanudki vahel võrgus kella ja kohustused.

Keeld ei pruugi olla tulemuslik

Reeglid tuleks lastega selgelt läbi arutada, sest siis on nendega nõustumise tõenäosus suurem. Samuti tuleb ise eeskuju anda. Kui vanemad kaovad kohe pärast töölt tulekut kodus nuhvli taha ega loobu sellest ka söögiajal, on naiivne loota, et laps sellist käitumist jäljendama ei hakka. Seega võib lapsele nutiseadme tutvustamist võtta ka võimalusena pere interneti kasutamise harjumused laiemalt läbi vaadata. Juhul kui selgub, et ühiseid tegevusi ja omavahelist niisama jutuajamise aega peres vaat et polegi, saab ka pere toimimist tervikuna parandama hakata.

Vanematel tuleks väga läbi mõelda, kuidas kasutada nutiseadmete või internetiaja lubamist kiitmise või karistamise korral. Tihti võib küll tunduda, et interneti keelamine karistusvahendina on tulemuslik, aga kuna lapsed saavad võrgus olla ka mujal (nad ei vaja selleks oma telefoni), võib sellise abinõu efekt olla lühiajaline. Kui internetis oleku aega käsitletakse peres lõbustusena, siis saavad vanemad lapsele selgitada, et nii suured kui ka väiksed inimesed peavad enne lõbusate asjadega tegelemist töö ja muud kohustuslikud toimetused ära tegema. On aga küsitav premeerida lapsi internetiajaga, kui nad teevad ära midagi, mis võiks tegelikkuses olla nauditav ja tore, olgu selleks siis raamatulugemine või trenniskäik – nii sisendatakse lapsele, et hoopis internet on tore ning see teine tegevus pigem tüütu ja ebameeldiv kohustus.

Tee õppimisvõimaluste juurde

Nutiseadmed ja internet on muidugi täis väärt infot ning õppimis- ja arenemisvõimalusi, aga vanemad võiksid meeles pidada, et nad peavad järeltuleva põlve nende võimalusteni ikkagi ise juhatama, eriti kui tegu on nooremate koolilastega. Tasub uurida tuttavatelt, õpetajatelt ja kindlasti Google’i abi kasutada, et leida kvaliteetseid arendavaid rakendusi. Juba lasteaialapse võib panna nutiseadmes näiteks malet mängima ja labürindi läbimise ülesandeid tegema (ja selles vanuseastmes peab kõiki mänge vanemaga läbi arutama), võimekamad gümnasistid saavad osa võtta Khan Academy, edX-i ja Coursera pakutavatest tipptasemel ülikoolide veebikursustest.

Mida soovitaks kindlasti vältida, on hoiak, et mida iganes laps võrgus teeb, targemaks ta ikka saab – sama võib siis öelda ka tänaval uitamise kohta.

Hea tervis eelkõige

Õppimisvõime aluseks on korras tervis, ja siin peab nüüd üle kordama, et näiteks nutiseadmete sinine valgus magamistoas tõepoolest kahjustab une kvaliteeti ning et arvutimängud võivad olla küll adrenaliinirohked, aga füüsilist koormust ei anna need kuidagi. Kui keegi unustab aga nutiseadmete põnevate tegemiste tõttu nii une, söömise kui ka hügieeni, on see üheks signaaliks, et tegu võib olla juba digisõltuvusega. Tervise arengu instituudi 2013.–2015. aastani läbi viidud uuringu „Digilaps” tulemuste põhjal olid kehvemad koolihinded seotud liigse arvutikasutusega ka juba siis, kui sõltuvusest veel rääkida ei saanud.

Olgu aga inimene suur või väike, heaks katseks selle kohta, kas internetis olemine on juba probleemseks muutunud, on see, kui puhkuse või koolivaheajal proovida 72 tundi neti- ja nutivabalt veeta. Kui laps muutub sellise „digidieedi” ajal ärritunuks, vihaseks ja närviliseks, tuleks internetikasutus väga tõsiselt üle vaadata ja vajadusel abi otsida.