Kiire abi päästab elusid (1)

„Seadusest lähtudes pannakse väga suurt rõhku just asutustes esmaabiandjate koolitamisele,” tõdeb Eesti Punase Risti esmaabiõpetaja Ellen Sternhof. Iga ettevõtte või asutuse töötajate hulgas peab nimelt olema inimene, kes vajadusel oskab kolleegile esmaabi anda. Tööandja peab ettevõtte töötajate hulgast saatma kellegi esmaabikoolitusele ning iga kolme aasta tagant peab esmaabiandja läbima täiendkoolituse.

Isegi kui töökohal on töötegemine muudetud nii turvaliseks, et õnnetusi ei tohiks juhtuda, võib ette tulla seda, et mõni inimene minestab või kukub ootamatult kokku, eriti pikas vahetuses või öövahetuses olles. Mida siis teha?

„Tuleks minna tema juurde ja proovida saada sõnalist kontakti, küsida. Kui vastust ei tule, siis kontrollida hingamist. Kui kannatanu hingab, siis tuleks tõsta ta jalad ülespoole, niimoodi pea hapnikuvarustus paraneb. Kui inimene teeb seejärel silmad lahti, siis ei tohi hakata teda kohe üles tõstma, las ta veidike aega lamab. Kui enesetunne on taastunud, tõuseb ta ise üles, võib-olla natuke puhkab ja jätkab oma tööd. Juhul kui asi on tõsisem ja inimene tunneb, et ei saa pärast minestamist enam tööd jätkata, tuleb teavitada ülemust ja saata töötaja koju. Seejuures keegi peaks teda saatma. Üksi inimest uksest välja lubada ei tohi, sest tal võib uuesti halb hakata ja ta kukub tänaval kokku,” õpetab esmaabiõpetaja.

Plaanid, kes mida teeb ja kes millegi eest vastutab, peaksid kõigis töökohtades olemas olema.

Ootamatused kontoris

Aga mõnikord võib õnnetus juhtuda ka kontoris.

Näiteks kui käsil on kolleegi sünnipäeva tähistamine, kus süüakse vesteldes suupisteid. Üks tore kaastöötaja juhtub teiste lõbustamiseks rääkima naljaka loo, mille peale kõik naerma pahvatavad. Aga ootamatu naerupahvaku tõttu satub ühel töötajal toiduosake sinna, kuhu ei peaks sattuma… Kannatanu jookseb kõõksudes ruumist välja, järgneb kerge paanika.

Kui hingamisteedesse sattunud võõrkeha köhides välja saada ei õnnestu, tuleb kannatanu abistamiseks kiiresti kasutada spetsiaalset esmaabimeetodit – Heimlichi võtet. On suur õnn, kui kohe on käepärast inimene, kes seda valdab.

Ärge lapsi raputage

Võõrkeha võib hingamisteedesse sattuda ka väikelapsel, kes klotsi, nööbi vm pisikese eseme suhu paneb. Mõnes esmaabiraamatus soovitatakse sellisel juhul imikul või väikelapsel jalgadest kinni võtta ja teda raputada, et võõrkeha välja pääseks. Ellen Sternhof on kategooriliselt raputamise vastu.

„Võõrkeha väljutamiseks last raputada võib ainult meditsiiniharidusega inimene, kes oskab hoida lapse pead nii, et see saab minimaalselt raputada,” kinnitab ta ning lisab, et raputamist pooldavad Peterburi ja Moskva õppejõud, Lääne pediaatrid seda ei soovita. „Aga see on igaühe isiklik asi, kas ta võtab endale selle vastutuse. Ja kui võtab vastutuse, siis ta peab ka teadma, mis on tagajärjed. Mina rangelt ei soovita,” rõhutab esmaabiõpetaja. Beebi või väikelapse jõuline raputamine võib põhjustada tõsise ajukahjustuse. Raputatud lapse sündroom on teema, millest peaks meil rääkima rohkem, tõdeb Sternhof.

Rääkides põletusest, mida tahes-tahtmata tuleb ette nii suurtel kui ka väikestel inimestel, on väga suur viga põlenud nahale mett määrida või soola raputada. Selle asemel tuleks põlenud kohta külma veega (mitte jääga) jahutada. „Põletuse esmaabi on jahutamine, sest sellega katkestatakse põletusprotsess, et naha ja kudede kahjustus ei läheks enam sügavamaks, vaid jääks minimaalseks. Kui põletushaav ikka väga valutab, võib peale panna Burnshieldi geeli vm apteegis müüdavat vahendit, aga mitte mingil juhul n-ö vanaemade tarkusest mett, soola ega õli,” rõhutab Sternhof.

Ainult paanikata

Esmaabikoolituse peavad läbima ka autojuhiloa omandajad. Omaette küsimus on see, kas esmaabikoolituse tase autokoolides on ikka piisav selleks, et tulevane autojuht tõepoolest vajadusel esmaabi anda oskaks. Liiklusõnnetuse korral kannatanule esmaabi andmata jätmise tõttu võib inimene surra. Teisalt võib agar, kuid asjatundmatu abistaja tekitada kannatanule suurema tervisekahju võrreldes sellega, kui tema sekkumine oleks piirdunud vaid kiirabisse helistamisega.

„Kui juhtub liiklusõnnetus, siis väga paljud inimesed lähevad paanikasse. Paanikas inimene võib käituda täiesti arulagedalt ja teha selliseid asju, mida teha ei tohiks,” tõdeb Sternhof. „On olemas kuldne reegel: kui näed õnnetust, siis loe mõttes kümneni, kontsentreeri end, mõtle kõik läbi ja hakka siis tegutsema. Selle aja jooksul tuleb õpitu meelde ja tulevad meelde ka esmaabivõtted, mis on läbi harjutatud,” soovitab ta.