Omaosalus ehk mille eest peab arsti juures ise maksma? (1)

Tõsi on see, et kui kindlustatu pöördub arsti poole sellise tervishoiuteenuse saamiseks, mis on haigekassa tervishoiuteenuste loetelus ning mida osutatakse meditsiinilisel näidustusel, ei pea ta ise teenuse eest tasuma – meditsiinikulud tasub haigekassa. Kuigi haigekassa hüvitab suurema osa tervishoiuteenuseid täies ulatuses, tuleb mõnede teenuste ja ravimite eest osaliselt tasuda patsiendil.

Haigekassa kinnitusel on Eestis olnud eesmärk hoida inimeste kulutused tervishoiule teiste riikidega võrreldaval tasemel ning selles vallas on olukord üsna hea ehk inimesed ei kuluta tervishoiule rohkem kui teistes riikides.

Koduvisiit võib olla tasuline

Nii nagu ravikindlustuse seaduses sätestatakse juhud, kus patsiendilt võib visiiditasu küsida, on seadusega paika pandud juhud, kus arstil seda õigust ei ole.

Kui patsient tuleb perearsti vastuvõtule, ei tohi arst temalt visiiditasu küsida. Juhul kui perearst tuleb aga koduvisiiti tegema, on tal õigus küsida selle eest kuni 5 eurot sõltumata sellest, kas haigeid, kelle terviseseisundit ta ühe visiidi kestel hindab, on üks või rohkem. Koduvisiit on tasuta rasedatele ja alla kaheaastastele lastele.

Inimesed, kel ei ole ravikindlustust, peavad perearsti külastades tasuma ise nii visiiditasu kui ka teenuste eest perearsti juures kehtiva hinnakirja järgi.

Eriarsti vastuvõtt

Kui patsiendi tervisemure vajab perearsti otsusel kitsama eriala spetsialisti sekkumist, väljastab ta selleks saatekirja. Kindlustatul on õigus valida sobiv eriarst ja vastuvõtuaeg ükskõik millises Eesti raviasutuses, millel on haigekassaga leping. Eriarsti poole pöördumise korral kehtib saatekirja nõue (välja arvatud ravikindlustuse seaduses kirjeldatud juhtudel: trauma, silmahaigus, naha- või suguhaigus või juhul kui osutatakse günekoloogilist või psühhiaatrilist abi).

Haigekassaga lepingupartnerist eriarst võib küsida visiiditasu kuni 5 eurot. Ka sel juhul kehtivad samad erandid nagu juba nimetatud.

Visiiditasu maksmata jätmise korral võib juhtuda, et raviasutus vormistab patsiendile arve või jätab ta võlglasena nimekirja. Kui võlgnevust asutuse antud tähtaja jooksul ei likvideerita, võib asutus edastada andmed inkassosse.

Tasub teada sedagi, et kui arstiaeg on kinni pandud, aga mingil põhjusel sel ajal arsti juurde minna ei ole võimalik, tuleb sellest raviasutusele vähemalt 24 tundi enne vastuvõtuaega teada anda. Siis ei pea arst tühjalt ootama ning vabanenud aja saab pakkuda järgmisele abivajajale. Nii toimimine aitab ka raha säästa: teatamata jätmise ja vastuvõtule tulemata jäämise korral on raviasutusel seaduse järgi õigus järgmisel korral võtta „trahviks” visiiditasu kahekordses suuruses. Eestis hakkas selline kord kehtima 2008. aastal, kuid selle ravikindlustuse seaduse paragrahvi kehtestamine on kõigi raviasutuste vaba valik.

Erakorraline abi

Kui Tallinnas projektijuhina töötaval Maril hakkas paari aasta eest õhtul kõht ootamatult valutama ja pärast südaööd läks valu päris väljakannatamatuks, kahtlustas ta algul, et põhjust tuleb otsida samal päeval aset leidnud Hiina restoranis käigust, kus ta oli maitsnud ülivürtsikat rooga. Ent mis siis, kui märku annab pimesool? Kuna elukaaslane oli valmis teda autoga kohale viima, ei jäädud koju kiirabi ootama. Pärast seda, kui ta oli haigla erakorralise meditsiini osakonna uksest hädise näoga sisse astunud, meenutas kohe oma olemasolu registratuuritöötaja, kes tahtis alustuseks näha ID-kaarti ja seejärel meenutas 5 euro tasumise vajalikkust.

„Hea, et see raha juhuslikult kaasas oli. Muidu tavaliselt püüan ikka pangakaardiga maksta ning sularaha kaasas ei kanna. Kuigi pangakaardiga saanuks ka haiglas maksta,” meenutab Mari. Tal vedas, et ei pidanud isegi kaua arsti ootama. Kiire läbivaatus näitas, et pimesoolega on kõik korras, ning hirmus kõhuvalu andis järele kohe, kui ta oli arsti antud topsi soolast jooki ära joonud ja vaevavast maosisust vabanenud.

Kuni 5 eurot on omaosalus ehk visiiditasu, mida haiglatel on õigus erakorralise meditsiini osakonda pöördunutelt küsida. On ka erandeid: visiiditasu ei pea maksma alla kaheaastased lapsed ja lapseootel patsiendid. Visiiditasu ei või inimeselt küsida ka sellisel juhul, kui vältimatule ambulatoorsele eriarstiabile (näiteks trauma tõttu) järgneb vahetult haiglaravi või kui inimese on eriarsti juurde suunanud sellesama raviasutuse teine tervishoiutöötaja või teise raviasutuse sama eriala arst.

Visiiditasu võtmise õigus on reguleeritud ravikindlustuse seadusega. Selle järgi võib visiiditasu küsida kuni 5 eurot nii eriarsti vastuvõtu eest kui ka erakorralise meditsiini osakonnas teatud juhtudel. Kas visiiditasu (ka korduvvisiidi korral) võtta või mitte ja kes sellest vabastada, on tervishoiuteenuse osutaja otsustada.

Ehkki omavalitsustel pole kohustust patsiente visiiditasu maksmise juures toetada, teevad paljud neist seda siiski. See, keda ja kui suures osas toetada, on kohaliku omavalitsuse otsustada.

Voodipäevatasu haiglas

Voodipäevatasu on patsiendi omaosalustasu haiglas viibimise eest alates esimesest voodipäevast. Voodipäevatasu võib küsida 2,5 eurot päevas kuni 10 päeva eest ühe haigusjuhtumi korral ehk maksimaalselt 25 eurot ühe haiglasoleku kohta. Seda tasu ei või nõuda intensiivravi aja eest, raseduse ja sünnitusega seotud haiglaravi eest ning alaealise haiglaravi eest. Küll aga võib suuremat tasu küsida siis, kui palati tingimused on paremad määrusega nõutust (näiteks perepalatid sünnituse korral). Samas peab inimene saama valida ka tavatingimusi ja lisatasu mitte maksta. Haiglas olles ei pea haige või ta pere täiendavalt tasuma ei protseduuride ega raviks vajalike ravimite eest. Need on juba arvestatud voodipäeva hinda.

Ka haiglas võidakse inimeselt ravi eest küsida tasu, suuremat visiiditasu või voodipäevatasu, kui raviasutusel puudub haigekassaga leping antud erialal, kui teenust pole haigekassa tervishoiuteenuste loetelus, kui inimene n-ö ostab end järjekorrast mööda või ka siis, kui inimesel puudub ravikindlustus.

On oluline teada, et inimese terviseseisundist sõltuva hooldamise küsimusega tegelevad nii tervishoiu- kui ka hoolekandesüsteem. Haigekassa rahastab õendusabiteenuse pakkumist haiglas patsiendile, kes on stabiilses seisundis ega vaja pidevat arstiabi, kuid vajab õendusabi ja raviprotseduure.

Hooldekoduteenust vajab inimene, kes tervisliku seisundi, funktsionaalse võimekuse vähenemise vm sotsiaalsete põhjuste tõttu ei tule toime igapäevaelu toimingutega ning vajab pidevat hooldust. Õendusabi ei ole sama mis hooldekodu- ja hoolekandeteenused, kuid neil on siiski kokkupuutepunkte. Sageli võib ka hooldekodudes elavatel inimestel esineda terviseprobleeme. Neid aitavad lahendada pereõed. Haigekassa katab kindlustatu voodipäevatasu iseseisva statsionaarse õendusabi (endise hooldusravi) osutamisel 85 protsendi ulatuses, patsiendi omaosalus on 15 protsenti. See tähendab, et 61,32-eurosest voodipäeva hinnast tasub patsient 9,20 eurot päevas.

Haigekassa tasub patsiendile osutatud iseseisva statsionaarse õendusabi eest kokku 60 päeva. Tervishoiuasutus võib patsiendi meditsiiniliste näidustuste olemasolul küsida ravi pikendamist haigekassalt kuni 60 päeva kaupa teenuse osutaja ja haigekassa vahel ravi rahastamise lepingus kokku lepitud tingimustel ja korras. Ravipikenduse vajaduse üle otsustab raviarst.

Hambaravi on alla 19-aastastele tasuta

Viieaastase Markuse emal Annelil tekkis kahtlus, et laps on liiga palju magusat söönud, ja leidis, et temaga võiks igaks juhuks hambaarsti külastada. Kuna hambaarst, kelle juures ta ise käib, on äärmiselt sõbralik ja kvaliteetset tööd tegev spetsialist, kelle juures poiss pealekauba on kaasas olnud, kui ta on ise hambaarstitoolil istunud, otsustas Anneli uurida, ega tema arst ei saaks ka lapse hambad üle vaadata. Selgus, et saab küll, kuid selle eest tuleb maksta, sest ta hambaarstil ei ole haigekassaga lepingut laste hambaravi pakkumiseks. Seejärel läks Anneli haigekassa kodulehele ja otsis sealt oma elukoha lähedal asuva hambaarsti, kes tegeleb lepingu alusel ka laste hambaraviga. Nüüd on poisil seljataga juba mitu visiiti ning need paraku jätkuvad, sest nagu selgus, on parandamist vajavaid hambaid üsna palju. Õnneks on ravi tasuta.

Seaduse järgi saavad Eestis alla 19-aastased lapsed ja noored hambaravi haigekassa lepingupartnerite juures tasuta. Ortodontia (sh hambaklambrite) eest tasub haigekassa ainult mõningate raskete diagnooside korral. Kui laps käib sellise hambaarsti juures, kes ei ole haigekassaga lepingupartner, siis haigekassa ta ravi ei kata.

Täiskasvanud tasuvad oma hambaravi eest üldiselt ise. Haigekassa maksab hambaravihüvitist pensionäridele, üle 63-aastastele ravikindlustatutele, rasedatele, alla aastase lapse emadele ja inimestele, kel on osutatud tervishoiuteenuse tagajärjel tekkinud suurenenud hambaraviteenus saamise vajadus. Nii ravikindlustatud kui ka -kindlustamata täiskasvanutel on õigus saada tasuta hambaravina vaid vältimatut abi. Seda osutatakse juhul, kui abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Vältimatut abi osutatakse selliste erakorraliste seisundite korral, kus on tarvis hammas välja tõmmata või mädanikukolle avada.

Hambaarst otsustab selle, kas tegemist on vältimatu abiga. Vältimatu abi saamiseks tuleks samuti pöörduda haigekassa lepingupartnerite poole, sest haigekassa maksab nii ravikindlustatud kui ka ravikindlustamata täiskasvanule osutatud teenuse eest ainult neile.

Seda, kas hambakliinik on ikka lepingupartner, saab uurida haigekassa kodulehelt www.haigekassa.ee ja infotelefonilt 16 363.

Ravimite ostmine

Ravimite ostmisega seotud omaosaluse all mõistetakse raha, mille patsient peab temale määratud soodusravimite eest tasuma ise, ehk seda osa ravimi maksumusest, mida ei kata ravikindlustus.

Haigekassa hüvitab ravimite maksumuse kuni piirhinnani ning kui patsient valib apteegis piirhinnast kallima ravimi, maksab ta ülejäänud osa ise. Seaduse järgi peab arst välja kirjutama toimeainepõhise retsepti ning apteeker peab inimest teavitama sobivatest sama toimeainet sisaldavatest ravimitest ja nende hindadest. Samuti lasub apteekril kohustus pakkuda inimesele soodsaimat sama toimeainega ravimpreparaati, mitte ainult kindla ravimi tootja pakendit, mida inimene on seni tarvitanud. Kui arst märgib retsepti konkreetse tootja ravimi, peab ta retseptile lisama selgituse. See võib toimuda näiteks siis, kui tegu on bioloogilise ravimiga, kitsa terapeutilise vahemikuga ravimiga või patsiendil esineb tõendatud ülitundlikkus teiste sama toimeainega ravimite abiainete suhtes.

Inimese enda makstud raha ehk retsepti omaosalus võib mõnekuulise ravikuuri korral erineda mitukümmend eurot. Sama toimeainet sisaldavate ravimite hinnad võivad erineda mitu korda, sest nende tootjad on erinevad. Kui valida sama toimeainega ravimitest soodsaim, on võimalik tublisti raha säästa. Riigiportaali retseptivaatest on kõigil huvilistel võimalik vaadata, kui palju saanuks soodsamat alternatiivi valides kokku hoida.

Omavastutus reisil

Eestis kindlustatud inimesed saavad Euroopa ravikindlustuskaardi ettenäitamise korral Euroopa Liidus ning Liechtensteinis, Norras, Islandil ja Šveitsis vaja minevat arstiabi võrdsetel tingimustel nendes riikides elavate kindlustatud inimestega. Seda, kas tegu on vajamineva arstiabiga, otsustab sealne raviarst. Arst tugineb otsust tehes inimese terviseseisundile ning arvestab ka seda, kui kaua inimene riigis viibib.

Vajaminev arstiabi ei ole tasuta, sest maksta tuleb patsiendi omavastutustasud (visiiditasu, voodipäevatasu jne) asukohariigi hinnakirja järgi. Omavastutustasusid patsiendile ei korvata. Seetõttu soovitab haigekassa sõlmida lisaks reisikindlustuse. Üldjuhul tasub reisikindlustus omavastutustasude ja riikidevahelise transpordi eest.

Kas tõendi eest peab maksma?

Perearst jt arstid väljastavad nii tasulisi kui ka tasuta tõendeid. Töövõimetuslehe ja retsepti väljastamise eest ei ole arstil õigust tasu küsida.

Seaduse järgi ei tohi dokumendi väljastamise eest küsida tasu, kui see väljastatakse haigekassale, õiguskaitseorganile, ühelt raviasutuselt teisele, töövõimetusekspertiisiks, puude raskusastme määramiseks või muudel seadusega sätestatud juhtudel. Teiste dokumentide väljastamise eest on tervishoiuasutusel õigus küsida mõistlikku tasu, mis alaealiste korral ei ületa dokumendi väljastamisele tehtud keskmisi kulutusi. Näiteks autojuhiloa, paadijuhi loa või relvaloa taotleja peab võtma oma perearstilt tervisetõendi ning see on tasuline. Põgusa uuringu tulemused näitasid, et mootorsõidukijuhi tervisetõendi maksumus jääb keskmiselt 15–35 euro vahele.

Perearstil on õigus võtta tasu ka selliste tervisetõendite eest, mida inimene peab esitama kindlustusfirmale, pangale, teise riiki tööle ja/või õppima siirdumise korral, enne treeningute alustamist jõusaalis, enne sukeldumistreeningule minekut jm juhtudel.

Ka siis, kui inimene soovib perearsti vahetades väljavõtet oma tervisekaardist, tohib raviasutus seaduse järgi selle eest küsida tasu kuni 19 senti lehekülje eest alates 21. leheküljest.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Meelespea

Visiiditasu võtmise õigus on paika pandud ravikindlustuse seadusega. Selle järgi võib visiiditasu küsida kuni 5 eurot nii eriarsti vastuvõtu eest kui ka erakorralise meditsiini osakonnas teatud juhtudel.

Visiiditasu küsimine on tervishoiuteenuse osutaja õigus, mitte kohustus. Kas visiiditasu (ka korduvvisiidi korral) võtta või mitte ja kes sellest vabastada, on tervishoiuteenuse osutaja otsustada.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------