Raadiomees Toomas Puna: tänavu teen erandi ja rikun sõprade jõulurahu ära

Toomas Puna on mitmes mõttes kummaline mees. Vähe sellest, et ameteid näib tal olevat rohkem kui mõistlik  oleks, vähe sellest, et suure osa vabast ajast veedab ta mõnusa lebotamise asemel aasta läbi jalgrattasadulas (jah, ka praegu, ikka tunde korraga) – ta kannab muretult ka kahte nime ja ei näe selles mingit probleemi.

Kui küsida, kes on raadiojaama Sky Plus ja Retro FM programmidirektor, teavad paljud vastata: Toomas Puna. Sky Media kodulehe järgi peab seda ametit aga hoopis Priit Vare. Miks nii?

No kuidagi on nii läinud. Gümnaasiumiaastail oli vaja igasuguseid valenimesid välja mõelda, et kooliajakirjas kõikvõimalikke veidraid asju avaldada. Üks nendest nimedest läks käiku ka diskorinimena – ja ühel hetkel müüs Toomas Puna juba pärisnimest paremini. Mis seal siis ikka. Reageerin mõlemale, minul probleemi pole.

Kümme aastat tagasi vahetasid hommikuse ärataja – ja raadiokuulajate suure lemmiku – rolli programmidirektori oma vastu. Tagasi vahetada pole tahtnud? 

Ma tean liiga hästi, mida see töö tähendab. See on nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt väga raske. Pideva pooles öös ärkamise tõttu elad kogu aeg muu maailma suhtes mingis nihkes, kella neljast pärastlõunal ei suuda enam mitte midagi teha ega kellegagi suhelda. Nii on ikka päris keeruline, eriti kui tegelikult tahaksid igasuguseid asju ette võtta. Praegune nii-öelda kontoriinimese elu jätab selleks ka võimalusi, sportigi ei pea kõrvale jätma.

Oled tervisesportlane?

Tervisespordiks ei saa seda paraku enam nimetada, see on juba pigem tervist laastav sport. Midagi pole parata, inimestel ikka on ju hobisid-harrastusi, mis neelavad ta jäägitult, ehkki kõrvalseisjad ei saa aru, miks seda üldse peab tegema. Minul on jalgrattaga just niimoodi. Õnneks pole ma selles harrastuses üksi, tänu samasugustele hulludele sellega tegelen, aga tunnistan – see on võtnud juba haiguse mõõtmed.

Muusikat kuulad hommikust õhtuni?

 Lihtsalt niisama samahästi kui ei kuulagi. Muusika on aastaid olnud suur osa minu tööst ja ma kuulan seda oluliselt teistmoodi kui teised inimesed. Uute lugude puhul ma näiteks ei mõtle, mis mulle meeldib või ei meeldi: mõtlen, kuivõrd miski selles inimestele korda läheb, mis masside peal töötab. 

Ütlesid kohe pärast eelmise "Eesti laulu" poolfinaali salvestust Elina Borni ja Stig Rästa "Goodbye To Yesterday" kohta: see lugu on kindla peale minek.  Kas sedasorti ennustused lähevad sageli täppi?

Kui igapäevatöö on selline nagu minul, eks siis pikapeale ikka hakkad üht-teist tabama. Olen kunagi proovinud üht Eurovisioni lauluvõistlust vaadates esiviisikut ennustada – neli läks täppi. Aga see oli aastaid tagasi, praegu on see üritus nii kummaliseks läinud, et enam vist ei oskaks.

Keda võid nimetada oma suurimaks lemmikuks muusikas?

Ei ole mul lemmikuid. Nooremast peast neid ikka oli, aga isegi siis vaheldusid nad hästi kiiresti. Sellist, keda oleksin läbi aastate kirglikult fännanud, polegi. "Pean ta kontserdile saama, muidu suren!" – ei ole sellist asja. Isegi siis, kui kuulen midagi, mis meeldib, on ikka esimene mõte: mille järele see sobituks, mis laul sellele otsa võiks tulla. Omamoodi kutsehaigus.

Ometi on ka väljaspool raadiot kõik su tööd-tegemised muusikaga seotud.

Miskitpidi ikka, tõsi. "Eesti laulu" žüriis olen, telesaadete stsenaariume kirjutan:  superstaarisaated algusest peale, viimased "Eesti laulud", veel nipet-näpet. Teletöös olen puhas iseõppija. Aga näiteks superstaarisaate juures on piibel ees, see tegi alustamise lihtsamaks: hästi palju on seal soovitusi, kuidas mida teha. Õnneks on mänguruumi siiski ka jäetud.

Vähem rabelda, näiteks raadiotöö jätta ja tegeldagi millegi muuga pole kunagi pähe tulnud?

Ei õnnestu. Alustasin raadios juba üheksakümnendate alguses gümnaasiumi ajal. See oli väikeste raadiojaamade kuldaeg, neid oli palju ja need olid edukad. Pärnu Päikeseraadios sain asjast maigu suhu ja sestsaati on kõige pikem paus raadiotöös olnud neli kuud. Mingi magic selles on, millest ma lahti ei saa.

Olen väga nõus Alari Kivisaare öelduga: raadio on see, mida ka Eestis on võimalik teha maailmatasemel. Teles väga ei saa, kuidas sa ka ei punni, ikka on asjal mingi  kodukootud maik juures. Raadios ei jää tehnika taha miski pidama.

Kas vähemalt pühade ajal õnnestub end töölainelt välja lülitada?

Raadio on eetris 24 tundi ööpäevas. See tähendab, et ma olen kogu aeg tööl – ka siis, kui ma seal kohal pole. Kunagi ei tea ju, millal mõni arvuti otsad annab või sõge kopajuht kusagil kaabli katki tõstab, siis tuleb reageerida. Õnneks on see küll vaid teoreetiline oht, aga sellest hoolimata püsib mingi kummaline valmisolek kuklas kogu aeg.