Kui internet imeb endasse (1)

Lilli (40) on üks neist, kes julgeb tunnistada, et internetist tulvav info ähvardas ühel hetkel hävitada ta päriselu.

“Esimesed sõltuvuslikud märgid tekkisid siis, kui töötasin kohas, kus jäi päeva sisse tegevuseta auke, mille ajal sai internetis surfata. Sel hetkel avastasin enda jaoks kõigepealt Eesti amatöörulmekirjanikud, sealt edasi blogid,” räägib Lilli. Seni, kuni tegu oli augutäitega, oli kõik korras. Aga blogid tekitasid uue vajaduse. Neis oli võimalus liikuda ühest blogist teise. Eri blogijate kirjeldatud suhted, tegevused, mõtted tekitasid mulje reaalsest osalusest. “Tekkis tunne intensiivsest reaalsest elust, mida elaksin justkui ise,” kirjeldab Lilli uudset kogemust.

Uue blogi peale sattudes luges Lilli selle tavaliselt algusest lõpuni läbi. Selleks kulus tunde ööst. Enam-vähem igast u loetavast blogist jõudis ta kahe-kolme uue huvitava blogini. “Taaskord skrollisin algusesse ning aega kulus selle peale aina rohkem, põhiliselt öötundidest. Oli lihtne blogijatega kaasa mõelda, kaasa emotsioneerida kuni ägedate vaidlusteni välja.”

Lisaks blogidele olid mitmesugused foorumid, milles Lilli ise kunagi vestlustest osa ei võtnud, kuid jälgis innukalt debatte, ikka emotsioonide laineil ulpimas. 

Päriselu kahvatus

Enamasti jäid vaidlused küll ainult Lilli pähe. Kommentaare ei kirjutanud ta oma internetisõltuvuse kõrgajal kokku rohkem kui ehk viis. Ometi hakkasid varsti Lilli unenäodki koosnema internetist leitud võõrastest eludest.

“Tänu läbielatud emotsioonidele muutus loetav võõras elu aina reaalsemaks ja pinget pakkuvamaks, oma elu kahvatus ja vajalike emotsioonide kättesaamiseks tegelesin reaalsete kohustuste tõrjumise ja eraldumisega,” analüüsib ta nüüd juhtunut. “Kuna mul on lapsest saati olnud vajadus reaalsusest eemalduda, olin selles juba päris osav. Tänu blogidest hangitud tugevatele emotsioonidele (nii positiivsetele kui negatiivsetele) viibisid ka süümepiinad. Illusioon teotahtest ja tegutsemisest püsis päris kaua. Jutt käib suisa mõnest aastast.”

Ühel hetkel suutis reaalsus oma tegelike suhete ja süümekatega Lilli ellu siiski sisse tungida. Sellest hetkest istus Lilli arvuti ees nagu nugadel, aga istumata ka ei jätnud.

“Tööl vajalik suhtlus hakkas tekitama ärritust, kuna rebis mind eemale minu “tegelikust” elust. Tekkisid probleemid lastega, nimelt eelistasin nendega mitte suhelda, sest ma ei tahtnud kontakteeruda ühegi lihaliku persooniga,” tunnistab Lilli.

Päästeingliks katkine arvuti

Internetiorjusest vabanemisel oli abiks Lillit tabanud äpar-   dus – arvuti purunes. Lisaks oli Lilli toonases elukohas probleeme võrguteenusega: võrk oli hüplik, vahel lausa kadunud. “Elu on p..s,” oli Lilli esmane reaktsioon. Ometi hakkas ta tänu sunnitud netipuhkusele mõistma, et midagi oli olnud väga valesti ja et tema elus on probleeme, mida ta veebis surfates tõrjuda oli püüdnud.

Et oma elu taas joone peale saada, vajas Lilli antidepres-sante. Nüüd suudab ta oma käitumist nii pärismaailmas kui ka virtuaalmaastikel paremini kontrollida. Facebook, mida Lilli küll usinalt kasutab, pole kunagi tema elu üle totaalkontrolli saavutanud. Korraks küll ähvardas uue sõl-tuvuse kuju võtta näoraamatu populaarne farmimäng, kuid see ammendus õnneks kiiresti.

Praegu usub Lilli, et tema sõltuvuse kujunemises ei ole süüdi veebikeskkond kui selline. On lihtsalt inimesi, kes on sõltuvuste tekkimisele altimad kui teised.

Vajadus kuuluda gruppi

Psühholoog Eda Mäe sõnul on internetisõltuvuse puhul tegemist psühholoogilise sõltuvusega. Sotsiaalvõrgustikud ja muud veebikeskkonnad võimaldavad inimestel üksteisega kontaktis olla, oma tundeid ja mõtteid jagada ning positiivset tagasisidet (näiteks Facebooki like’e) saada. Gruppi puudutavast infost kõrvale jäämine tekitab ebamugavust ja isegi ohutunnet.

Samas on veebisuhtlus sageli fragmenteeritud, inimesed logivad end eri keskkondadesse sisse ja taas välja, kui midagi vahele tuleb. Vestluspartner aga ei pruugi mõista, miks suhtlus äkki katkes. Pealegi ei saa netis suheldes sageli muud kui üksnes verbaalset infot, puudu on kehakeel ja hääletoon. Nii võib tekkida tunne, et tegin midagi valesti ja vestluse katkemine on minu süü.

“Inimese identiteet ei tohiks koosneda veebis saadavast tagasisidest,” rõhutab Mäe. Samuti ei tohiks ei enda ega teiste identiteeti taandada veebis levivatele, sageli väga primitiivsetele määratlustele stiilis “olen naine, kolmkümmend aastat vana ja söön kartuliputru”. Üks ohukohti on ka veebis levivad rollimängud, enda esitlemine kellegi teisena. “Nii tehakse haiget teistele või saadakse ise haiget, kui tegelik mina välja tuleb,” hoiatab Mäe.

Oluline on see, mis päris

“Oluline on suhete sisu,” rõhutab psühholoog. Suhtlus internetis võib kergesti muutuda pealiskaudseks. Kui ikka kogu suguvõsa reisi- ja titepildid on näoraamatus ära vaadatud, võib kaduda isu nende sugulastega päriselt kokku saada.

“Tänapäeva noored hoiavad MSNis lahti viit-kuut akent korraga. Iseasi, kui kvaliteetne see suhtlus on,” mõtiskleb Mäe.

Psühholoog soovitab jälgida, kas suhtlus veebis on peamiselt vahendatud (näiteks Twitteri säutsud, mida loevad kõik) või vahetu, toimudes MSNis, Skype’is või mujal, kus räägitakse vaid teineteisega ja paremal juhul saab vestluskaaslast ka kuulda või isegi näha. Tasuks ka mõelda, kas suhtleme veebis peamiselt nendega, keda ka päriselus tunneme, või nendega, keda me pole kunagi oma silmaga näinud.

Kui aga suhtlemine päriselu inimeste – sõprade, lähedaste, kolleegidega – vastumeelseks muutub, tuleb tõsiselt ettevaatlik olla. “Kui me istume kogu aeg arvutis, selg muu maailma poole, on meil tõenäoliselt probleemid, millega tegelemist vältida tahame.” Internetti põgenemise asemel tuleks aga pigem neile muredele näkku vaadata.