Palju lund
Lumi koguneb puudele ja põõsastele ning ühel hetkel saab seda liiga palju. Kõige ohtlikum on sadu, mis algab sulailmaga, hiljem ilm külmeneb ja sadanud lumi jäätub okste külge. Taimedele jääb see läbi pikaks ajaks liigne raskus. Raske lumi vajutab oksad laiali või murrab katki. Külmaga on oksad ka palju hapramad kui sooja ilmaga.
Mida teha?
* Pikema saju ajal või pärast sadu võib käia puudelt ja põõsastelt lund maha raputamas.
* Püstise kasvuga okaspuuvormidel võib juba sügisel põõsa mõne vähemärgatava nööriga koomale kerida ja oksi veidi toestada, siis ei saa need paksu lumega alla koolduda. Enim kipuvad kannatama just vormipuud ja põõsad.
* Juba külmunud lund ei tohi enam üritada maha raputada, muidu murduvad okkad maha ja koor saab viga. Vajadusel tuleb oksad toestada, et nad ei murduks.
Jäine lumekoorik
Varakevadel, kui öise ja päevase temperatuuri vahe on suur, tekib lumele koorik, mis lume sulades vajub ning lõhub kooriku sisse jäänud noorte puude ja põõsaste oksi ning koort. Lisaks sulatab jäätuv sulalumi endasse kinni veel oksi ning aegamisi koos sulava lumega tirib neid üha enam maa poole. Nooremad ja õrnemad oksad võivad tüve küljest lausa lahti rebeneda.
Mida teha?
* Päevasel ajal sooja ja päikesega tuleks taimed ettevaatlikult välja kaevata.
* Nendesse kohtadesse, kust lumi katuselt kukub või kuhu teedelt roogitavat lund kuhjatakse, tuleks taimedele tõhusamad kaitsed teha. Austrias, kus alati on lumerohke, nägin kevadel tihti sellist pilti, et teeäärsetele madalamatele igihaljastele okaspuudele olid kaitseks puitkilpidest “telgid” peale pandud.
Karm külm
Kõle külm, eriti siis, kui maapind pole lumega kaetud, on taimedele karm katsumus.
Mida teha?
* Sügisel, kui puudealuseid rohida ja kobestada, võib vajaduse korral võraalusele mulda või komposti lisada. Siis jäävad juured veidi sügavamale ja külm ei pääse nii ruttu ligi.
* Külmaõrnu roose ja elulõngu mullatakse või kaetakse liiva või freesturbaga põõsa keskkohast.
* Mõningaid noori õrnemaid püsikuid, alpitaimi ja maasikataimi võib katta kuivade lehtede või okaspuuokstega. Näiteks maasikad võivad saada kahjustada juba 6–8 miinuskraadi juures.
Ere kevadpäike ja viljapuud
Kevadtalved, kui ere päike vaheldub öökülmadega, on paljudele viljapuudele väga ohtlikud.
Rohkem saavad kahjustada viljapuud. Tekib olukord, kus päeval päike puukoort soojendab ja paneb mahlad liikuma ning öökülmaga tekkinud jääkristallid lõhuvad noorte puude koort. Koor hakkab kestendama, kuivab ning lõuna- ja edelaküljele tekivad suured tumedad laigud.
Peegeldused lumelt soodustavad seda kahju veelgi. Alles suvel on näha, et koor on kestendanud ja laiguti sureb. Kahjustatud kohtadel võivad levida taimehaigused ja aktiviseeruda kahjurid. Inimene avastab vigastused selle järgi, et puul lehed kuivavad.
Mida teha?
Viljapuid lubjatakse või pintseldatakse tüvevalgendiga, eriti noorte viljapuude tüved ja jämedamad võraharud. Lupjamine aitab ära hoida suuri temperatuurikõikumisi, kuna hele koor ei soojene päikese käes nii tugevasti. Lupjama peab enne ohtlikku aega, mis saabub jaanuaris, veebruaris või märtsis. Seda tööd võib teha ka sügisel enne lund, aga kui kevadtalveks on vihm valgendi maha pesnud, tuleb lupjamist korrata – selleks vaja on kuiva ilma ja sooja rohkem kui null kraadi. Suuremat viljapuuaeda on hea lubjata pritsiga.
Kevadpäike ja igihaljad taimed
Kui maa on külmunud ja päike taimemahlad liikuma paneb, kaasneb oht, et juured ei saa maast vett kätte ning tekib füsioloogiline kuivus ja taim jääb janusse. Ka siis, kui lume all on sula maa, on lumelt peegelduv päike taimele ohtlik. Selle vastu aitab kevadtalvine varjutamine. Taimi üleni varjutuskangasse mässides on suur oht nad hauduma ajada, sest lumesajuga koguneb üleni kaetud taimedele rohkem lund.
Mida teha?
* Kõige õigem on taimi varjutada, kui teha neile päikesepoolsele küljele ette sirm või asetada varjutuskangas ümber põõsa maasse torgatud tugikeppidele. Kepid peab maasse torkama juba sügisel, kui maapind on alles pehme. Näiteks lumerohkes Austrias on paljudele igihaljastele okaspuudele ümber tehtud puitlippidest püramiidjad karkassid – sinna saab kinnitada varjutuskanga
ja karkass kaitseb ka lumest tingitud lamandumise eest.
* Varjutada tuleb ka igihaljaid pinnakattetaimi ja püsikuid – neile on hea peale asetada kuuseoksi.
* Lume sulades peaks katted üle vaatama ja kohendama – kui lume alt välja sulanud taimeosad päikese kätte jäävad, on need eriti õrnad. Samuti peaks terve talve lume all olnud ja kevadel värskelt välja sulanud taimedele varjutuskangad peale panema, sest lume alt pimedast ereda päikese kätte
sattudes on kontrast väga tugev. Varjutuskangas tuleb eemaldada pärast lume ja maa sulamist pilvise ilmaga.
* Paljudele okaspuuvormidele on talvel iseloomulik veidi pruunikas või kollakas värvus. Suve saabudes taastub värv iseenesest. Seega selguvad lõplikud talvekahjustused tihti alles jaanipäevaks. Enne seda ei ole ka esmapilgul hullu väljanägemisega puid mõtet lõplikult maha kanda.
Haudumine
Lumerookimishunnikud, katuselt kukkunud lumi ja tuisud tekitavad suuremaid lumekogumeid. Kui maa on sula ja toodab sooja, hoiab paks lumikate kogu selle sooja enda all kinni – lume all on päris soe ja niiske. Varjutus- ja pakasekangasse või lumehunnikutesse pikaks ajaks jäänud taimed võivad
sellest kahju saada. Eriti õrnad on igihaljad puud ja põõsad ning alpitaimed.
Mida teha?
* Õrnematele taimedele peaks peenras valima sellised kohad, kuhu lumehunnikuid ei kuhju.
* Kui see pole võimalik, võiks vajadusel kevade poole sulailmaga taimi paksu lume alt ettevaatlikult välja aidata.
* Lumesulamise ajal peab hoolitsema, et vihma- ja sulaveed ei hakkaks kogunema ümber noorte puude või mujale taimede kasvualale. Ka murule ei ole see hea.
Külmakergitused
Väiksemad põõsad ja püsililled kerkivad maapinnast välja ja juured võivad jääda maapinnale.
Külmakerked tekivad, kui päevane soe vaheldub tugevate öökülmadega. Öösel surub jää taimed mullast välja.
Mida teha?
* Istuta taimed tagasi. Kui maapind on veel liiga külm ega lase taimi omale kohale tagasi istutada, võib juurtele mulda peale raputada ja teha seda esimesel võimalusel.
Kahjurputukad
Kevadel varakult asuvad edukalt talvitunud kahjurid kohe viljapuude kallale.
Mida teha?
* Et haigustekitajate ja kahjurite tegevust pärssida, tuleks lehed ja mahakukkunud viljad puude ja põõsaste ümbert juba sügisel kokku riisuda, kompostida ning kahjustunud-murdunud oksad puult eemaldada. Hea on ka puudealust kobestada, siis saab kahjurite talvekorter rikutud.
Loomad talvel
Väga suurt kahju võivad taimedele teha ka metsloomad ja närilised. Hiired, jänesed, mügrid, kitsed ja põdrad kahjustavad eriti viljapuid, aga armastavad ka paljusid ilupuid – kastanit, kuldvihma, pärna, haaba, kaske, tamme ja elupuid.
Jänesed närivad tüvelt ja alumistelt okstelt koore – ja nii kõrgelt, nagu nad tagakäppadele tõustes ulatuvad. Mida paksem lumi, mis kevadel kooriku peale tõmbab, seda kõrgemalt saavad loomad puid kahjustada.
Vesirotid kahjustavad taimede juurestikku.
Hiired söövad lume alt maapinna lähedalt noorte puude tüved koorest paljaks.
Kitsed ja põdrad armastavad noori oksi ja võrseid, mida rebides kahjustavad ka koort
Mida teha?
• Suuremate loomade vastu aitab kõige paremini traatvõrgust tara ümber kogu aia. Eriti lumerohkel talvel peab ka taraümbruse puhtaks rookima, et lumekiht tara kõrval liiga kõrgeks ei kasvaks. Viimased talved on olnud nii lumerohked, et kitsed ja isegi jänesed on saanud üsna hõlpsalt üle aedade hüpata.
• Üksikute väikeste puude puhul aitab ka ümbritsemine traatvõrguga. Valima peab paraja suurusega võrgusilma. Mõned laiemale ulatuvad oksad võib õrnalt ajutiselt koomale siduda. Kevadel tuleb võrgud eemaldada ja oksad lahti siduda.
• Vanarahvas on soovitanud jäneste ja hiirte vastu ümber tüvede kuuseoksi siduda, need torgivad ja jänesele see ei meeldi. Varem keerati tüvedele ümber ka vanu ajalehti. Tänapäeval on puutüvede kaitseks võimalik kasutada spetsiaalseid plastist spiraalseid või võrgust tüvekaitseid, pilliroo- või pajumatte ning kotiriiet. Kevadel tuleb märgunud kaitsevahendid varakult puutüvede ümbert eemaldada. Plastist tüvekaitsed pannakse tüve ümber nii maapinna lähedalt kui võimalik. Olemas on ka UV-kaitsega plastvõrgust tüvekaitsed, mis võivad noorele puule ümber jääda mitmeks aastaks. Võrk laseb valgust läbi ega takista õhu liikumist.
• Päris tore soovitus on Heino Kiige raamatus “Taimetark” (1968): “Veel lihtsam on puukeste tüved jaanuari algul pesuseebiga kokku määrida. Parem on seda teha pehme ilmaga. See töö on lihtne ja poes seepi küllalt. Määritakse esmalt tüvi ja siis ka lumele lähemad võraoksad. Seep on jäneste meelest nii vastiku lõhna ja maitsega, et nad ei lähe puukeste juurde isegi jälgi tegema.”
• Hiirte vastu aitab tüve ümber regulaarne lume kinnitrampimine. Värskelt sadanud lumi tallutakse puutüve ümber kinni, nii et närilistel ja muttidel muutub ligipääs raskemaks. Kui lumi on juba liiga paks, ei õnnestu seda enam hästi teha.
• Kuna mügrid söövad puude juuri, siis võideldakse nende vastu aasta läbi. Kui on teada, et vesirotid end aias mõnusalt tunnevad, pakub mõningast kaitset, kui noorte viljapuude istutamisel vooderdada istutusauk peenesilmalise traatvõrguga. Siis on puudel võimalust ja aega juurestikku tugevamaks ja suuremaks kasvatada.
• Peletusvahendid. Laialdaselt on kasutusel peletusvahend Plantskydd. Kitsede ja põtrade peletamiseks pritsitakse peamiselt latvu. Jäneste vastu tuleb pritsida või pintseldada tüvesid ja alumisi oksi. Toode on looduslik ja loomi peletava lõhnaga – valmistatud loomsest proteiinist, toiduõli- ja soolalisandiga pulbrikontsentraat, mis vees hästi laguneb. Kuigi toode peaks mõjuma kuni 6 kuud, võib juhtuda, et viljapuid ja teisi loomadele eriti meeldivaid taimi on vaja kolme kuu pärast uuesti töödelda. Puid on soovitav töödelda kuiva ilmaga ja pärast lehtede langemist, mitte keskpäeval kuuma päikesega. Segu peab jõudma kuivada. Vihmaste ilmadega peletusaine mõju väheneb. Täielikku garantiid, et loomad puudele kallale ei kipu, peletusvahend ei anna.
Kodustest vahenditest on peletava toimega toore liha loputus- ja sulamisvesi. Kuna vihm peseb loputusvee maha, peab protseduuri kordama umbes paar korda kuus.
Kommentaarid (0)