Õitest pakatavad lilleamplid: viis asjalikku amplitaime, milles ei pea pettuma

Hübriidpetuunia (Petunia × hybrida), aed-puispetuunia (Calibrachoa × hybrida)
Petuuniad pole kaugeltki igavad või vanamoodsad. Need lilled on kohanenud eri kasvutingimuste, mulla ja kliimaga ja tänu sellele on neid tõesti lihtne kasvatada. Kasvukoht tuleb valida vastavalt kasvukujule. Püstiste võsudega petuuniaid kasutatakse suvelillepeenardes, koos rippuvate võsudega sortidega lisavad nad ka konteinerites kõrgust ja mahtu. Täidisõielised sordid ja hübriidid sobivad paremini kohta, mis on kaitstud tuule ja tugeva vihma eest, näiteks rõdule, lahtisele verandale, lodžale.
Aed-puispetuunia ‘Million Bellsi’ sordirühma kuuluvad taimed on väikeseõielised, kuid nagu nimigi ütleb, on õisi taimel vaat et miljoneid. Kui suuremaõielistel, eriti topeltõielistel petuuniatelt on soovitav õitsemise soodustamiseks närbunud õed ära korjata, siis ‘Million Bellsi’ sordid on n-ö isepuhastuvad, boonusena peavad nad ka vihmale ja tuultele paremini vastu.
Kasvukohaks sobib petuuniatele väga hästi nii päikesepaisteline kui ka poolvarjuline koht, kiire kasvu ja pideva õitsemise tagab regulaarne väetamine ja kastmine.

Mugulbegoonia (Begonia x tuberhybrida)
Kes on kordki näinud rippuva kasvukujuga mugulbegooniatest amplit, hakkab seda suure tõenäosusega endalegi tahtma, sest tegu on tõeliselt kuningliku aiakaunistusega. Mugulbegoonial on külluslikult eredaid, dekoratiivseid ja silmatorkavalt valgeid, roosasid või kollaseid liht- või topeltõisi. Lopsakad begooniad armastavad rammusat mulda ja soojust, kuid mitte otsest päikest, samuti on nad õrnad ega talu tuulist kasvukohta. Begoonia on eriti tundlik tuuletõmbuse ja järskude temperatuurimuutuste suhtes ning kastmisel tuleks vältida vee sattumist lehtedele.
Ületalve säilitamiseks tuleks sügisel pärast lehtede ja varte kolletumist ning kuivamist ta mugulad mullast välja kaevata ning varred 10 cm kõrguselt maha lõigata. Mõne nädala pärast eemalda kuivanud varred. Puhastatud mugulad aseta kastidesse kuiva turba või lehtpuu-saepuru sisse kuiva ja jahedasse ruumi. Talve jooksul tuleb jälgida, et mugulad liialt läbi ei kuivaks.

Portenschlagi kellukas (Campanula portenschlagiana)
See armas kellukas on kompaktse kasvukujuga, moodustab kena padjandi ja kui kasutad veel õite värviga kokkusobivat hellelillat potti, on tulemuseks erksavärviline, läbi suve rikkalikult õitsev kompositsioon. Portenschlagi kellukas on mäestikutaim, seega vajab ta päikeselist kasvukohta. Läbikuivamist ta ei talu. Õitsemise soodustamiseks tuleb ka temalt äraõitsenud õied tagasi näpistada. Pärast õitsemist võib ta aeda peenrasse istutada, sest kerge katte all talvitub ta meie tingimustes päris edukalt.

Südajas suutera  (Sutera cordata)
Südajas suutera on leplik amplitaim, kes olenevalt sordist õitseb kas valgete, roosade või helelillade väikeste õitega, viimasel ajal on müügil ka topeltõielisi sorte. Kasvatamine on lihtne, ta vajab toitainerikast ja vett hästi läbilaskvat mulda. Kasvukoha suhtes ei ole nõudlik ja edeneb hästi nii päikeselises, poolvarjulises kui ka varjulises kasvukohas, kuid ei talu läbikuivamist ega liigniiskust. Taim õitseb vahetpidamata sügiseste öökülmade saabumiseni ja veidi pärast sedagi. Kärpimist ei vaja.

Õhuline piimalill (Euphorbia hypericifolia)
Õhuline piimalill on tagasihoidlik, kuid ometi väga efektne amplitaim. Ta õitseb pisikeste omapäraste valgete õitega terve suve, kasvatades sügiseks oma pitsivahuse õiepahmaka aukartustäratavalt suureks. Ehkki ta võib rippuvat amplit täita ka üksi ja iseseisvalt, sobib ta ideaalselt teiste erksavärviliste suvelillede kaaslaseks. Sellega  pakub ta tõsiseltvõetavat konkurentsi näiteks kipslillele.
Raske on leida teist nii leplikku taime, sest ta talub nii kuiva kui kuuma, nii tuult kui vihma ja kuna ta kasvab edukalt ka tubastes tingimustes, teeb ta sellega oma konkurendile kipslillele silmad ette.

Istutamine ja hooldus
Amplipotti valides kaalu ka erksavärvilisi variante. Need säravad ka siis, kui taimed veel väikesed on.
Istutamisel pane ampli põhja u 5 cm drenaažikiht. Selleks sobib hästi kergkruus, mis on kerge ja aitab ka niiskust säilitada
Kasuta spetsiaalset suvelillemulda. Kui segad mulla ise, võid kokku segada neutraliseeritud turvast, musta mulda ja kompostmulda. Jälgi, et segu saaks kerge ja vett hästi läbilaskev, võid lisada ka kergkruusa.
Kontrolli, kas ostetud suvelillemullale on juba lisatud väetisi, vajadusel lisa sinna kindlasti pikaajalist suvelilleväetist.
Et muld paremini niiskust hoiaks, sega sinna ka niiskusgeeli. Pea meeles, et niiskusgeel lisatakse alati kuivale mullale ja muld kastetakse niiskeks enne lilletaimede amplisse istutamist.
Kasta ka taimed enne amplisse istutamist korralikult läbi.
Jälgi, et amplisse istutatud noortaimed kasvades korralikult haruneksid, selleks näpista  külgvõrseid aeg-ajalt tagasi.
Suureõielistelt taimedelt näpista ära ka äraõitsenud õisikud.
Ära istuta liiga tihedalt, u 30 cm läbimõõduga amplisse istuta kõige rohkem 3–4 taime. Et ampel ka pealtpoolt õitega kaetud oleks, istuta keskele üks püstise kasvukujuga taim.
Kuni pikaajaline väetis mõjuma hakkab, võid esialgu kastmisveele lisada veidi suvelilledele mõeldud vedelväetist.
Ära kunagi kasta läbikuivanud mulda väetiseveega, see kõrvetab taimede juuri!
Väldi ülekastmist ja kastmisvee sattumist lehtedele. See põhjustab hallituste ja mädanike teket ning ampel muutub kiiresti näotuks.
Kui pead paariks päevaks ära sõitma, kasta amplipotid korralikult läbi ja tõsta nad varjulisse ning tuulevaiksesse kohta.
Kui õitsemine on intensiivne, võid suve teisel poolel amplit taas aeg-ajalt vedelväetise lahusega kasta.