Köögivilja- ja söödataimena viljeldakse Eestis tavaliselt harilikku kõrvitsat ja tema teisendeid rullkõrvitsat (mida rahvas kabatšokiks kutsub), taldrikkõrvitsat (patissoni), ilukõrvitsat ja spagetikõrvitsat. Mõnda liiki kasvatatakse ka õlitaimena. Vähem kasvatatakse meil suureviljalist kõrvitsat ja tema teisendeid ning muskuskõrvitsat.
Inglise keeles on harilikul kõrvitsal palju nimesid: vegetable marrow, summer squash, autumn squash, pumpkin ja gourd. Nimede (ka eestikeelsete) mitmekesisus tuleneb alamliikide kasutusviisidest. Näiteks nimetatakse hariliku ja suureviljalise kõrvitsa hästi säilivaid sorte talikõrvitsateks. Hariliku kõrvitsa teisendeid kabatšokki ja patissoni kutsutakse tihti ka ühise nimega – suvikõrvits. See aga on rohkem kulinaarne väljend, mis märgib, et nende vilju süüakse piimküpsuse faasis.
Kui patissoni ja kabatšoki tunneb seemnepakilt ära ka pildi järgi, siis ülejäänute puhul on seemnepakkidel tihti kirjas lihtsalt kõrvits ja sort. Millise liigiga tegu ja milliseid kasvutingimusi ta vajab, selgub, kui süveneda tema ladinakeelsesse nimesse.
Eestis on kõige lihtsam kasvatada hariliku kõrvitsa Cucurbita pepo sorte, sest need vajavad vähem soojust kui teiste kõrvitsaliikide esindajad ning selle seemneid võib ka otse avamaale külvata. Hariliku kõrvitsa tuntumad alamliigid on söögikõrvits, õlikõrvits, rullkõrvits, taldrikkõrvits, spagetikõrvits.
: ‘Jack O’Latern’ , ‘Moonshine’, ‘Sweet Dumpling’, ‘Baby Bear’, ‘Spooktacular’.
Õlikõrvits on söögikõrvitsa paljasseemneline mutant, tema seemnetel on küll seemnekest olemas, kuid see on üliõhuke – pigem nagu kelme, mis ei puitu. Õlikõrvitsa viljaliha on kollane ja pehme maitsega.
: ‘Herakles’, ‘Olga’, ‘Miranda’.
Spagetikõrvitsa vili on pisut ebatavaline. Tema viljaliha võib olla helekollane kuni oranzikas ja laguneb kuumutamisel pikkadeks ribadeks, mis maitsevad nagu kõrvits, kuid välja näevad nagu spagetid.
: ‘Tivoli’, ‘Vegetable Spaghetti’.
ja liigid vajavad rohkem soojust ning neile tuleb seetõttu leida aias mõni eriliselt soe ja päikesepaisteline kasvukoht.
Sordid: ‘Marina Di Chioggia’, ‘Rouge Vif D’Etampes’, ‘Atlantic Giant’, ‘Uchiki Kuri’, ‘Mammoth’, ‘Hundredweight’, ‘Big Max’, ‘Turkish Turban’.
Suureviljalisest kõrvitsast veelgi nõudlikumad on muskuskõrvitsa Cucurbita moschata sordirühma esindajad. Meie heitlike suveilmadega saab neid edukalt kasvatada enamasti vaid kasvuhoones või Lõuna-Eestis soojadel tuulte eest varjatud lõunapoolsetel kasvukohtadel.
: ‘Futsu Black’, ‘Musque de Provence’, ‘Long Island Cheese’, ‘Waltham Butternut’ , ‘Lunga Gigante di Napoli’.
• Kasvata kõrvitsataimed ette, selleks pista seemned aprilli lõpus või mai alguses 3–4 cm sügavusele mulda. Seal nad idanevad u 20 ºC temperatuuri juures u 6–7 päeva. Ettekasvatusperiood kestab u 3 nädalat.
• Avamaale saab taimed istutada alles pärast öökülmaohu möödumist, tavaliselt juuni alguses. Kasvukoht vali soe ja päikseline.
• Enne väljaistutamist tuleks taimi soojadel päevadel õuetemperatuuriga harjutada. Peale istutamist võiks neile alguses ka õhtuks, samuti tuulise ilmaga katteloor peale panna, sest kõrvits on väga tuuletundlik.
• Katteloor tuleb kindlasti hiljemalt õitsemise alguseks eemaldada.
• Istuta taimed, millel on 3–4 pärislehte, viljakasse mulda. Kaeva peenrasse 50–60 cm läbimõõduga augud, kuhu vala ämbritäis komposti, ning kata see omakorda august pärit mullaga. Tekkinud kuhjale võibki istutada kõrvitsad.
• Kasvukohale istuta taimed veidi sügavamale, kuni idulehtedeni mulda. Õige istutuskauguse leiad seemnepakilt.
• Kasta kõrvitsataimi vastavalt vajadusele soojemapoolse veega, kuna nad ei talu hästi põuda. Pea meeles, et kõrvits ei talu mulla liigniiskust ja seisvat vett, seega ära kastmisega üle pinguta.
• Vajadusel väeta kõrvitsaid kasvuperioodil mõne orgaanilise väetisega.
• Kõrvitsad on risttolmlejad. Emasõite areng, tolmlemine ning viljade kasv toimub ainult juhul, kui ka öösel on temperatuur on üle 10 °C.
• Erilist rohimist kasvukoht ei vaja, sest kõrvitsa suured lehed katavad maapinna ja takistavad sellega umbrohu vohamist.
Kuna kõrvits vajab hästi viljakat mulda, kasvatatakse teda tihti kompostihunnikus. Lisaks vajab ta päikesevalgust – kui kompostihunnik on varjulises kohas, siis seal ta erilist saaki ei anna. Veel peab arvestama kõrvitsa aplusega – ta sööb kompostihunnikust kõik toitained ära. Hiljem ei ole sellest hunnikust võetud kompostiga mõtet aiamaad väetada, sest see on liiga lahja.
• Et saaki saada, jäetakse suureviljalistel sortidel kasvama 3–6 vilja taime kohta ehk ühe kõrvalharu kohta 1–2 vilja. Väikeseviljalistele sortidele võib rohkem vilju jätta.
• Lisaks viljade kärpimisele võib kärpida ka kõrvalharusid ning viljade intensiivse kasvu ajal ka peavart. Kärpimisel peab peale vilja jätma varrele vähemalt 3–4 lehte ning kärbitud viljavarre otsa võib katta mullaga.
• Suurematele viljadele võib kaitseks alla panna lauatüki.
• Kõrvitsa viljad on valminud, kui viljavars on kuivanud ning koor tugevnenud.
• Säilitamiseks mõeldud talikõrvitsad koristatakse täisküpsuse faasis kuiva ilmaga enne öökülmade saabumist.
• Igale viljale tuleb jätta vähemalt 10 cm pikkune viljavars. Samuti jälgida, et ei kahjustataks kõrvitsa koort ega teda muul moel ei muljutaks.
• Kõrvitsat saab säilitada mõnest nädalast mõne kuuni. Paar nädalat võib valminud kõrvitsaid hoida toatemperatuuril, kuid hiljem säilivad nad paremini 10–13 kraadi juures.
Kommentaarid (0)