17ardo1335Foto: Ardo Kaljuvee
Riina Jussila, Kroonika 6. mai 2014 09:45

«Kui mu töökoht asuks mujal, siis oleks mu elu üks suur autoga tiirutamine. Mul on ju kolm tütart, kes käivad koolis ja trennides ja neid on vaja pidevalt sõidutada,» sõnab moelooja Marilin Sikkal.


Marilin Sikkal (36) on neljandat põlve nõmmekas. Siia, kus täna seisab Sikkalite pere modernne eramu, tuli üle poolesaja aasta elama Marilini vanavanemad. Kui Võrumaalt pärit kuldsete kätega tisleri tõi omal ajal pealinna töö, siis Marilini juhtis ringiga lapsepõlvekoju tagasi süda – mälestused ja suur armastus Nõmme vastu.





«Oma elu esimesed seitse aastat elasin ma siin, kuid siis läksid vanemate teed lahku ja me kolisime ära. Hiljuti täitus üksteist aastat päevast, mil ma tagasi kolisin. Nõmme on Nõmme – armas,» kiidab Marilin. «Meil oli Viimsis maja, kus elasime aastaid. Mu abikaasa Andres on elupõline viimsikas. Aga mu isa käis peale, et tulge võtke see koht üle, tulge Nõmmele.»


Ilmselgelt oleks noorele, tol ajal veel lastetule perele mugavam olnud jätkata elu kaunis ja oma käe järgi sätitud Viimsi kodus, kuid kui süda kisub kangesti teise suunda, siis pole midagi teha. «Tulime ja alustasime nullist. Siin oli kõik võssa kasvanud. Olemasolevast majast jäi alles vaid vundament.»





Marilin valab tassidesse maitsvat piparmünditeed ja palub laua taga istet võtta. «Andsime arhitektile vabad käed. Ainus, mida kindlalt soovisime, oli suur laud. Teadsime juba siis, et meil tuleb suur pere.»


Neliteist aastat koos olnud Marilini ja Andrese peres sirguvad tütred Mona-Linda, Rosa-Linda ja Nata-Linda. «Sättisime nii, et lastetoad on kõige alumisel, elutuba ja köök keskmisel ja meie magamistuba ülemisel korrusel.»





Sikkalite pere saabus meie kohtumise eelsel päeval kahenädalaselt puhkuselt Taist. Marilin kannab kevadrohelist siidikleiti, mis istub tema pruuniks päevitunud ihul kui valatult – pole kahtlust, et tegu on tema enda loominguga.


«Mulle sobib kodus töötamine suurepäraselt,» ütleb perenaine, kelle hubane elamine on klientidele avatud argipäeviti kella neljani. Kolme lapse emana on Marilinil kõik täpselt välja rehkendatud. Ta ei kujutaks ettegi, et peaks oma kangaste ja kleitidega mujal sehkendama.


«Siin on nii mõnus tegutseda! Tavaliselt ei mängi mul raadio ega teler. Hea vaikus ja rahu. See on minu teadlik valik kodus töötada. Nädalavahetustel ma kliente vastu ei võta. Need ajad, kus ma iga kell valmis olin, on möödas,» räägib Marilin. Tema ühenaiseäri tähistab tänavu viiendat tegevusaastat.





Ühe vana on teise uus


Marilin, kes naudib moe kõrval ka sisedisaini, on oma päikest täis kodus kenasti paika sättinud nii uued ja uhked kui ka vanad ja suisa leitud esemed. Taaskasutus on siin majas hinnas.


«Näed, see on vanaisa tislerilaud, mis sai koolilauaks ümber tehtud. Väga tore asi,» sõnab Marilin oma vanima tütre, 10aastase Mona toas.


Perenaine, kel on silma terad sõkaldest eraldada, on väärt kraami koju vinnanud naabrite juurest, aga ka prügikastide kõrvalt. «Nii on! Prügikastide kõrvalt, jah!» naerab Marilin. «See linnupuur vedeles ühes hoovis. Ma olin mootorrattaõnnetuse läbi elanud, kõndisin karkudel sõbranna poole, kui linnupuuri märkasin. No kuidas ma jätan sellise ilusa asja vedelema! Muidugi võtsin kaasa. Sa võid ette kujutada, kuidas ma välja nägin – kargud kaenlas, linnupuur näpu otsas. Aga jah, ma käin kogu aeg sellise pilguga ringi, et millest midagi teha annaks, kus midagi kasutada saaks. Inimesed viskavad mõtlematult igasuguseid uskumatult ägedaid asju ära!»


Naabrite juurest toimetas Marilin koju vanad ukse- ja aknaraamid, millest said raamid tema maalidele. Ühest hoovist veeretas Andres abikaasa palvel koju piraka kännu, mis ootab kohvilauaks meisterdamist. Ka Sikkalid ise on lahked jagama. Näiteks ladus Marilin koos tütardega tänavale uusi omanikke ootama ligi sada paari jalanõusid. «Lapsed kirjutasid sildi juurde, et võtke endale ja tooge meile midagi maitsvat asemele. Kõik kingad ja saapad kõndisid minema. Asemele toodi maasikakompotti, pisut õunu ja koduaia maisi. Tore, et asjad uued omanikud said.»


Mõistagi rändavad nende majas ringi ka riided – mis suurele õele väike, passib selga keskmisele või noorimale piigale.





Kui poest ei leia, tuleb ise teha


Rüüpame teed ja naudime aknast sisse piiluvat päikest, mille kiired mängivad metalsetel põrandaliistudel. «Need on roostevabast terasest. Kümme pikka aastat mõtlesime, et kunagi võiksid meil sellised liistud olla, ja nüüd lõpuks saimegi. Mõistagi tuli need ise teha.»


Oma vajadustest lähtuvalt sündis ka Marilini moeäri. 178 sentimeetri pikkune naine teab, kui keeruline on pikka kasvu inimesel jaekaubandusest sobivaid riideid leida.


«Ja ma olin vahepeal ju peaaegu kogu aeg lapseootel ka!» muigab Marilin. «Proovi sa siis poest leida kleiti, milles end hästi tunned ja ka kena välja näed. No ei ole! Tegelikult ei olnudki see riiete leidmine lapseootuse ajal nii suur probleem, kui pärast, mil last toitma pidi.»


Nii hakkaski Sikkalite kodus õmblusmasin surisema ja valmisid MARI-kollektsiooni esimesed pääsukesed – trikotaažist sukk-kleidid. «Väga mugav! Kogu raseduse aja sai neid kanda. Hiljem tulid linased rätikleidid ja siis juba nööpidega särkkleidid.»


Moelooja mõte uusi rõivaid luues on, et neil oleks võimalikult pikk kasutusiga ja funktsionaalsus, sest pole hullemat asja kui see, et naine avastab kapi juurde jõudes, et kleit on väikseks või liiga suureks jäänud. «Sellepärast tuleb õmmelda kleidid nii, et need oleksid one size, kuid näeksid samas seljas kenad välja.»



Nobedate näppude suguvõsast

Ettevõtlust õppinud Marilini peres on oma kätega tehtud asjad alati hinnas olnud. Tema vanaisa oli tisler, isa metalliinsener ja ema õmbles lastele riided selga.


«Üks vanaema kudus, teine heegeldas. See, et mina praegu loon, on asjade loomulik jätk,» sõnab Marilin.


Millised hobid on aga kolmel peretütrel ja kas mõni neist ka ema jälgedes kõndimas on? «Isa eeskujul teeme kõik usinasti sporti – ujume, suusatame, jookseme. Ka musikaalsus on kõigile kaasa antud. Mis jääb, eks seda on veel vara öelda. Meie naisperel on suur kirg hobuste vastu. Igal tüdrukul on oma loom, kelle eest hoolt kanda – suuremal on koer, keskmisel tütrel kass ja kõige väiksemal punakat karva jänes nimega Lõvi. Tema elab õues mängumajas.»





Hea haldjas viib tolmu

Suur kodu, suur pere ja igal laupäeval ka suur koristamine? Selgub, et viimase eest kannab hoolt koduabiline. «Vot koristamisega ma tõesti tegeleda ei jõua. Mul on tore inimene, kes tuleb, teab täpselt, kuidas ja mida teha, koristab ja kastab lilled. Koristamise-stress jääb mul õnneks ära ja olen selle eest väga tänulik.»


Tänulik on Marilin ka oma abikaasale ja lastele, kes temalt iga päev kolmekäigulist õhtusööki ei oota. «Mul on mehega vedanud – talle meeldib köögis toimetada. Ja kui kumbki meist süüa teha ei jõua, siis saab ju alati välja sööma minna,» ütleb Marilin.


Nende peres on vaimutoit kõige tähtsam ja seda, et üks andekas moelooja oma lennukaid ideid maiste argimuredega pidurdama hakkaks ei taha ju keegi.



Vaata lisaks moelooja Marilis Sikkali kodu pilte

Ideesahvri galeriist.