Oma osa õdusas olemises on muidugi ka koduloomadel, kes perenaise teekeetmise ajaks külalise oma valdusesse võtavad – koer surub väga usaldusliku olemisega kõhu otse vastu jalga soojenema, üks kass kutsub mängule ning teine nühib tähelepanu lunides vastu selga.
Janika ja Scotti looduspruun kodu jääb oma lainelisema joonega Pirita nurksete kortermajade ja valgete villade vahel hästi silma. Ja tekitab palju elevust. „Kas on ikka päris põhk?“ uuris taksojuhtki kohale sõites ja pidas seejärel endamisi pobisedes maha tõelise keskkonnasõbraliku arutelu: „Põhk on ju tegelikult looduses kogu aeg tekkiv materjal ja jääb niisama üle. Mis oleks kui koos loodusliku liimainega sellest sisekujunduse plaate ka veel teha!?“.
“Vahel olen õues ja näen, et inimesed piiluvad aia taga, olen ka sisse kutsunud. Ise ei julge ju keegi küsima tulla, aga meie mõte oli maja ehitades ju ka natuke maailma muuta,“ ütleb Janika. “Nägemine ja katsumine on paljud ümber mõtlema pannud, ka need, kes enne selle idee peale näpuga oimukohale näitasid. Hästi paljud on üllatunud, et oi, see polegi mingi onn.“
Põhuplokkidest majade idee sündis enam kui sada aastat tagasi USA-s, praktiliselt kohe kui põhku masinaga pakkima hakati. Muide, mitmed tollal loodud majad on siiani alles. Tänapäeval ei rajata põhust maju ainult lõunapoolsemasse soojusse. Neid võib leida ka Kanadast, siitsamast lähedalt Soomest ja Rootsistki. Ka Pirita maja on meretuulte käes, ometi kütab 45m2 pinda vaid väike kamin köögi ja elutoa piiril. Maja hoiab nii hästi sooja, et veidi eraldi asuvas magamistoas pole üldse mingit lisaküttekeha.
Eestis on ligi kuuskümmend põhuplokkidest maja. Enamus neist katsetused, suvemajad ja saunadki. Juba saab eestlane omas keeles arvuti abil päris tõhusat nõu, tegutseb foorum ja on peetud põhukoolitusedki. Kui aga Pirita maja pererahvas alustas, olid nad teerajajad.
Kusjuures algataja polnud üldsegi ameeriklasest Scott vaid ta telekunstnikust abikaasa, kes pidi tõsielusarjale “Farm“ rajama kiiresti väliköögi. Tegi põhust. See tundus täiesti ideaalne ehitusmaterjal, loomulik ja looduslähedane, kiire ning odav. „Mõtlesin, et miks ei võiks siis samamoodi ka maja ehitada. Mulle ei meeldi kunstmaterjalid, suured isikupäratud betoonpinnad, kuid eriti arusaamatu on minu jaoks enda loomulikust keskkonnast isoleerimine ja siis seejärel, et mitte hapnikupuuduses lämbuda, kunstliku ventilatsiooni ehitamine. Kuna teised mu põhuvaimustuse toona välja naersid, siis jäin selle mõttega kaheks aastaks üksi,“ tunnistab Janika. Nii ühe hetkeni Ameerika raamatupoes, mil ta leidis kaks põhumajade teemalist teost. „Üks oli puhas pildiraamat - Scotti silmad ei läinud sellest särama. Siis leidsin teise, mis rääkis neist majadest tehnoloogilise poole pealt ehk läbi mehelikuma prisma. Siis oli mul selge, et põhumaja tuleb. Lihtsalt tuli teist keelt rääkida, et talle meeldima hakkaks.“
Põhupakid saadi Lõuna-Eestist st teisest riigi otsast, mis lisas transpordikulu. Aga hea seegi, alul tundus seis juba üsna lootusetu, pakis põhku ei suutnud toona Eestimaalt üles leida isegi üks abikäe andnud põllumajandusorganisatsioon.
Pererahvas on kokku arvutanud, et Pirita põhumaja hind tuli kokku enam-vähem sama, mis mõne tavapärasema materjaligi puhul, küll on aga hilisemad ülalpidamiskulud odavamad. „Väikse, ühe korrusega maja puhul saab ehitades palju ise ära teha, nii võib väga odavalt läbi saada,“ leiab Janika.
Netis põhumajade lehekülgi lugedes tekib tunne, et nende ehitamine on konti ja mõistust mööda kogenematulegi. Enamus Eesti põhuehitisi ongi kokku pandud talgutel, mille osalised ühe-kahe teadjama käske täidavad. Janika sõnul on pakkide ladumine väga lihtne töö, vaid nurkade tegemine on aeganõudvam. “Laias laastus ladusime ühe maja pakke nädala. Ma ise ka ei uskunud, et mina ja mu blondiinist sõbranna suudame kahekesi majaseinu teha, muu konstruktsiooni ja katuse tegid muidugi ehitajad.“
Pirita põhumaja näeb kihiti välja nii: pakid asuvad puitkonstruktsiooni vahel, väljaspool on toeks võrk, mida kinnitavad puust latid, siis tuleb savikrohv ja õuepool viimase kihina ilmastiku mõjude eest kaitsev lubikrohv.
Janika kattis siseruumid Põhja-Eesti halli savikrohviga. Sagedamini kasutatava Lõuna-Eestist pärit savikrohvi intensiivne punakaspruun värv teeb väikse, ilma suure aknapinnata ruumi veel pisemaks ja justkui surub peale. Hall on aga taustaks hea neutraalne ja ürgne toon.“
Põhumaja seinad on kokku 70 cm paksud. Janika hinnangul annab savikrohv põhuseinale juurde massi ja turvalisust. “Inimese ürgne vajadus on vajadus kaitstuse järele. Õhuke sein ei tekita seda tunnet. Praegu on aga hea tummine olemine.“ Põhumajade puhul meenutatakse küll alatasa muinasjuttu kolmest põrsakesest. “Nif-nif tegi maja õigest asjast aga ütleme nii, et tehnoloogia oli vale,“ naeratab Janika.
.jpg)
Lisaks sellele, et Scotti ja Janika kodus on kasutusel loodussõbralikud materjalid, pole nad ostnud ka ühtki uut mööblieset ning paljud asjad sisustuses on ise nutitatud. Nii on elutoa laud klaasist ja rannakividest ning raamaturiiul vineerplaatidest ja hõbedaseks värvitud telliskividest. Köögi tegemiseks kulus aga üldse vaid 10 krooni, see on kruvide hind. Vineerist köögimööbel on ehitusel üle jäänud materjalist, mis värvimulla ja õliga pruunjaks tehtud. Valgustid on aga keeratud ehitusvõrgust. “Ma olen alati imestanud, kui kuulen, et keegi on nõus paar aastat palehigis töötama, et oma kalli köögimööbli laenu kinni maksta.“
Elutoa mugava diivani võtsid nad Ameerikast Eestisse kolides kaasa, samuti uhke rännukirstu, mis kuulus Scotti esiisale, kes põdes elevantsust ja käis tsirkuses raha eest oma suuri jalgu näitamas. Vannitoa peegli päris Scott vanaemalt, kes oli peen proua, aga elas pärapõrgus. Kuigi ta käis sealt aurikuga Euroopas, on tiibu laiutava uhke kotkaga peegli taga siiski kiri “New York“. Elutoas on ka paar päästetud tooli, äkilisem neist ära toodud ehituselt – punasest kunstnahast, missikroonile sarnaneva kaunistusega tipus.
Vannitoa seinu katab marmorlubikrohv. Põrand on mittetraditsiooniliselt tiigipuust. „Keraamiline plaat on jäik ning ruudustik teeb vannitoa veelgi tehnilisemaks, mis siia majja ei sobi. Ka ei soovinud ma, et köögist astudes oleks jala all tunda materjali muutumist, eriti veel külma plaati,“ põhjendab vannituppa puidu valikut perenaine.
Mererohelise vanni tegi ta koos ehitajaga tadelaktist. See oli keeruline, sest töötada tuleb kärmelt ja õiget hetke tabades. “Asusin rahulikult asja kallale, et teen veel shabloonid ja siis nende järgi vanniküljele tulbid. Järsku avastasin: Mamma mia, grammigi pole aega, käes on viimane sekund!“ Tulbid vanniküljele said siiski koolitatud käega ilma shabloonitagi ilusad.
Janika sõnul on telekunstniku töö üks tundmatus kohas vette hüppamine. Ka on ta tegutsemisjulgust utsitanud vanemad. Näiteks saatsid kuuenda klassi tüdruku, kes vene keelt õieti ei osanud, mõneks kuuks tuttavate juurde Venemaale. Panid üksi teele, ümberistumine Leningradis tuli tüdrukul juba ise sooritada. Hiljem on ta palju maailmas seigelnud. Seljakotituristina Iraanis koguni vangi sattunud: “Kaks tüdrukut rändamas, polnud palju vaja, et neid spiooniks peetaks – vaid inglise keeles ühe kohalikuga rääkida. Õnneks saime enne välja, kui meie viisad üle aja läksid, muidu oleks saanud meid juba nn asja eest hoida. Olin ma alles naiivne!“ Aga kui hakkaksin enne tegutsemist väga palju mõtlema, siis jääks paljud asjad tegemata. Ma pakin õhtu enne sõitu kohvrid ja lähen,“ säravad Janika silmad teetassi varjus.
Ta tunnistab, et on elu jooksul jõudnud tõdemuseni, et julge hundi rind on tõesti rasvane. “Aga sellise maja puhul pole vaja ainult ettevõtlikust ja julgust. Põhupakitehnoloogiaga saab tegelikult ka rahuliku talupoja mõistusega hakkama.“
*Maja ainulaadsus algab seintest, mis laotakse põhupakkidest. Viimased valmistatakse pekstud viljakõrtest - põhust, mis on pressitud risttahukakujulistesse pakkidesse. Põhupakid tagavad väga hea soojustuse, looduslikkuse tõttu tervislikkuse ja lihtsa materjalina on põhju kasutamine ehituses keskkonnasõbralik.
*Majad üldjuhul krohvitakse väljast lubikrohviga ja seest savikrohviga. Krohvimisega saab nurgad, uste ja akende avad kujundada ümarate servadega. Põhumaja võib soovi korral väljast ja seest katta laudvoodriga. Krohvitud põhumüürid on vähem tuldvõtvad kui traditsioonilised puitkarkassmajad.
Põhumaja ehitatakse traditsioonilisele vundamendile. Selleks võivad olla postid (postvundament), lint- või plaatvundament.
*Põhumaja ehitusel kasutatakse looduslikke materjale (põhku, savi, lupja, liiva, puitu), mis välistavad maja õhku sattuvad keemilised ühendid ja tagavad inimesele parima suhtelise õhuniiskuse (40...60%). Põhumaja mõlemalt poolt krohvitud seinad lasevad majal "hingata" ja kindlustavad loomuliku ventilatsiooni teel pidevalt värske õhu. Siseviimistluseks hästi sobivad savi- ja lubikrohv aitavad tänu suurele soojusakumulatsioonivõimele hoida ruumi temperatuuri ühtlase.
Ajalugu
Esimesed põhupallimajad ehitati USA-s 19. sajandi lõpul, samal ajal kui pakkimismasinad leiutati.
Nebraska väljade asunikud kasvatasid vilja aladel, kus puudusid puud või kivid, millest kodu rajada. Oodates puidulastide saabumist, ehitasid nad ajutised majad kokku pakitud põhupallidest. Nad rajasid majad pallidest, nagu need oleksid olnud suured ehituskivid, pallid moodustasid ka kandva struktuuri. Sellist ehitusstiili tuntakse nüüd Nebraska ehk “load-bearing” tüübi nime all.
Asunikud avastasid peagi, et ajutised pallimajad hoidsid neid soojas läbi külma talve, samas olid aga jahedad järgneval kuumal suvel, rääkimata imeheast helisid summutavast omadusest. Need kogemused viisid peagi juba esimeste alaliste põhupallikodude ehitamiseni, millest osad on kasutusel elumajadena tänapäevani. Põhupalliehitus õitses kuni 1940. aastateni, mil tsemendi populaarsus selle viisi praktiliselt välja suretas. 1970. aastatel hakkas aga see idee läbi roheliste liikumiste kiiresti taas levima. Üsna varsti arendati välja ka uued tehnoloogiad, et parandada ehituste vastupidavust. Tänapäeval püstitakse aastas ligi 1000 uut põhumaja.
Kommentaarid (0)