Õnnetooja pihlakas meelitab linnud aeda (1)

Pihlakat võib pidada ka linnupüüdjaks. Tänu pihlapuude värvilistele viljadele võib näha aias maiustamas imelisi siidisabasid või teisi sulelisi külalisi. Vanal ajal kasutati pihlakaid linnujahil, et meelitada linde soovitud kohta lõksu. Sellest tuleneb ka pihlaka ladinakeelne nimetus aucuparia, mis tõlkes tähendab “linde püüdma”.

Pihlaka vägi
Eestis on pihlakat ümbritsenud pigem müstika ja nõidusega seotud uskumused. Ühe uskumuse kohaselt saab pihlaka väge kasutada ka koju tunginud sipelgate tõrjumiseks. Selleks tuleb volbriööl pihlakalt vits võtta ja seista öösel toas, nii et kuu sulle peale ei paista, ning sipelgat pihlakaoksaga õrnalt lüüa. Peagi peaks maja olema sipelgatest prii. Kes sipelgatega kimpus, proovigu järele, kas vanarahvatarkus ka tänapäeval kehtib!

Vähenõudlikud
Pihlakad on vähenõudlikud taimed, nende kasvatamine ei nõua aiaomanikult palju. Nad lepivad vähese hooldusega, ei ole nõudlikud mulla suhtes ja taluvad hästi linna saastunud õhku. Hea oleks puu istutada päikselisele kohale, kuid ta lepib ka poolvarjuga. Samas tasuks silmas pidada, et mida päikselisem koht, seda ilusam on puu sügisene värvus. Samuti sobib neile keskmisest kuivem kasvupaik. Kasvavad 6-10 m kõrguseks, lõplik kõrgus oleneb sordist.

Muide, pihlakal ei ole tegelikult marjad, vaid botaaniliselt on need viljad, samasugused nagu õunadki. Kuid rahvasuus on ikka pihlakatel marjad.

Pihlakate sordid
Kõige laialdasemalt on Eestis levinud harilik pihlakas, mis kasvab lisaks koduaedadele ka metsaserval ja rannaäärel. Samas saab meil lisaksharilikule pihlakale kasvatada ka kollaste, roosade ja valgete viljadega erilisemaid sorte. Kuna pihlakas toob omanikele õnne, on see ka väga sobiv kingitus aiaomanikest sugulastele või sõpradele.

Harilik pihlakas ‘Autumn Spire’ (Sorbus aucuparia) on sammasja kasvuga 4-5 m kõrguseks ning paari meetri laiuseks kasvav puu. Nimele ’Sügisene torn’ omaselt näitab see sort parimat sügisest värvimängu. Silmapaistvat punast sügisvärvust kaunistavad kollakasoranžid viljad, luues aeda tõeliselt pilkupüüdva leekiva samba. Kui istutada mitu sammasja kasvukujuga puud üksteise kõrvale, moodustub pilkupüüdev allee.

Üsna sarnane on ka hariliku pihlaka sort ’Fastigiata’. See Iiri päritolu, samuti sammasja kasvukujuga aeglasekasvuline sort leiti juba aastal 1833. Ta kasvab keskmiselt 4-6 m kõrguseks, jäädes laiuselt ainult 1-1,5-meetriseks. Sügisesed värvitoonid on natuke mahedamad kui eelmisel sordil – erkpunased viljad kuldkollasel taustal. Kui lehed langevad, jäävad punased viljad pikalt veel puule.

Veel võiks aeda valida söödavate viljadega sordi ’Edulis’. Selle viljad on traditsiooniliselt punased, kuid kobarad on märgatavalt suuremad kui looduslikul pihlakal. Üks vili võib olla läbimõõdult kuni 1,3 cm. Viljad ei ole kibedad ning maitsevad hapukas-magusalt, sisaldades ohtralt C-vitamiini. Puu on kiire kasvuga, lisades parimal aastal kõrgust kuni pool meetrit ja kasvades lõpuks kuni 15-meetriseks.

Kui aias ruumi napib ja kõrget puud ei soovi, saab valid hariliku pihlaka leinavormilise sordi ’Pendula’. Selle oksad ripuvad koos viljadega ahvatlevalt allapoole ning loovad kena vihmavarju. Selline poogitud puu enam kõrgusesse ei kasva, vaid jääb sama kõrgeks kui ostes, küll aga kasvavad edasi langevad oksad, mis võivad maani ulatuda.

Aias võiks kasvada ka Inglise päritolu, samuti sammasja kasvuga tüüringi pihlakat ’Fastigiata’ (Sorbus x Thuringiaca). See puu kasvab 5-7 m kõrguseks ja keskmiselt 3 m laiuseks. Selle sordi eeliseks on hea tuule- ja põuakindlus. Kuid istutada tuleks ta ikkagi toitainerikkasse mulda. Sügisvärvus varieerub kollasest oranžikas punaseni. Puud kaunistavad oranžid viljad, mis samuti kaua puul püsivad. Kui lehed on langenud, saavad oranžid helmeread kogu teenitud tähelepanu.

Valge pihlaka (Sorbus aria) lehed ei ole lõhistunud, nagu me oleme pihlakatel harjunud nägema, vaid ovaalsed ning alaküljelt hallika tooniga. Lehed püsivad kaua puul ning sügise tulles lähevad kuldkollaseks. Kevadel kaunistavad seda puud suured lõhnavad valged õiekobarad ning sügisel oranžikas-punased viljad. On arvamusi, et valge pihlakas ’Lutescens’ on üks ilusamaid hõbedaste lehtedega puid.

Tõeliselt uhkete õite ja viljade rohke on valge pihlaka sort ’Magnifica’. Nagu nimigi ütleb, on selle puu väljanägemine lihtsalt suurepärane.

Suurte õite ning viljadega võib uhkustada ka vilmorini pihlakas (Sorbus vilmornii). Õied on tal valged ja avanenud õisikud võivad olla kuni 10 cm läbimõõduga. Viljad on esialgu säravad tumepunased, siis roosad ning hiljem muutuvad valkjasroosaks, püsivad puul väga kaua ning meenutavad pärleid, mis on riputatud okstele talve tuleku puhul.

Noored lehed on esialgu punakad, suvel tumerohelised ning sügisel värvuvad uuesti punakaks. Sügisrüüs vilmorini pihlaka lehestik varieerub pruunikaspunasest sügava purpurini. Sobivaim koht on talle päikeses või kerges varjus, kasvab paremini veidi happelisel huumusrikkal mullal. Kasvult pigem põõsasja kujuga, jäädes 3-6 m kõrguseks.

Valgete viljadega pihlakas on kažmiiri pihlakas (Sorbus cashmiriana). Õied on tal kergelt roosaka varjundiga ning viljad ilusad suured ja valged. Kasvatada tuleb seda puud viljakal mullal päikeses või poolvarjus. Sobib hästi linnaaeda, sest talub saastunud õhku.

Lisaks saab Eestis edukalt kasvatada veidi eksootilisemat päritolu hariliku pihlaka sugulasi. Sort ‘Dodong’ leiti Lõuna-Korea saarelt alles 1976. aastal. Kasvab keskmiselt 4 m kõrguseks ja on kergelt sammasjas. Sort eristub oma liigikaaslastest juba kevadel, kui värskelt puhkenud pungad on vasekarva. Suvel on lehed rohelised ning sügise saabudes vahetavad oma tooni leekivpunase vastu. Lehed ise meenutavad natuke palmilehti ning jääb mulje nagu oleks koduaias tükike troopikat. Ka õiekobarad on sel sordil suured ja silmapaistvad ning viljad oranžikaspunased. Talle oleks hea leida aias päikeseline, toitainerikka pinnasega kasvukoht. Sort on vastupidav ja sobib ka tuulisesse paika.

Peaaegu samaväärset sügisest vaatepilti pakub pihlakas ’Joseph Rock’. Sügisel võib selle lehestikus näha nii erkpunast, vasepunast kui ploomilillat, säravkollased viljakobarad lisavad veel särtsu, jäädes puule ka lehtede langedes. Kasvab 6–8 m kõrguseks, sobib samuti linnatingimustesse, kuid vastu soovib toitainerikast pinnast ja päikest.

Söödavad pihlakad
‘Alaja krupnaja’ viljad on magushapud, kuid on tunda ka liigile omast kibedust. Viljad on suured ja erksa punase tooniga.

Sordi ’Granatnaja’ viljad on suured, lausa kirsisuurused ning värvuselt tumepunased kuni lillakad. Maitse on vähem mõrkjas ning natuke vürtsikas. Mullale see sort suuri tingimusi ei sea, küll aga eelistab kasvada päikese käes. Viljub hästi ka üksikult istutuna ja hakkab vilju kandma u 3-4 aastaselt. Kõrgus on lõplikult 5-6 m.

Pihlakate hoidistamine
Sellel sügisel tasub proovida pihlakate hoidistamist. Kui pihlakamarjad on korjatud enne öökülmi, võiksid need enne moosikeetmist ööpäeva sügavkülmas olla. Läbikülmumine vähendab mõrkjat maitset.

Õuna-pihlakamoos
250 g küpseid pihlakamarju
250 g õunu
250 g suhkrut
pisut vett

Pihlakad ja õunad puhastada ning keeta väikese veega, kuni viljad on pehmenenud. Segu suruda läbi sõela, et eemalda viljakestad. Saadud segu kuumutada koos suhkruga. Valminud moos valada puhastesse steriliseeritud purkidesse. Purke kuumutada ahjus 120 kraadi juures 10 min.

Et moosi veel huvitamaks teha, võib selle lisada põnevaid maitsed, näiteks tšillipipart. Tšilliga saadud moos sobib ideaalselt talviste liharoogade maitsestamiseks.