Viljapuud vajavad kasvamiseks ja korralikuks saagikandvuseks tavaliselt päikesepaistelist ja tuulevaikset kohta. Muld peaks olema parasniiske ja mitte liiga kivine, et juurtel oleks võimalik igas suunas laiali kasvada ning tänu sellele puud püsti hoida. Kindlasti ei tohiks selles kohas kevadise sula ajal tekkida seisvat vett.
Pea kõigi viljapuude omavaheline vahekaugus võiks olla vähemalt 3–4 m, seda puude tervist ja pikka iga arvestades. Väiksemasse aeda, kuhu mahub võibolla ainult paar puud, võid valida perepuud – millele on mitme sordi oksad poogitud.
Kui soovid puuvilju üksnes värskena tarbida, vali varase valmimisajaga sordid. Eksootilised aprikoosid ja virsikud, mis neile sobiva kasvukoha olemasolul ka siinmail kasvavad, ei ole säilitamiseks mõeldud. Ka ploomid ja kirsid rändavad puult enamasti otse suhu või siis moosipurki. Sügisõunad peavad puul veidi kauem vastu, nagu ka sahvris või esikunurgas korvi sees. Taliõuntega, kui ei ole korralikke säilitamistingimusi, pole midagi peale hakata, sest enamik neist vajab järelküpsemisaega keldris või hoidlas – alles järelvalminult saavad nad selle hea maitse, mis meile lapsepõlvest tuttav.
Õunapuud ei vaja tolmendajat, kuid eri sorte kõrvuti kasvatades on saagikus parem. Ploomi-, pirni- ning hapu- ja maguskirsipuude ehk murelite puhul tuleb süveneda eraldi igasse sorti, sest peaaegu alati vajavad nad kõrvale paarilist, et viljad moodustuksid. Kusjuures igal sordil on oma kindel paariline, mõnel õnneks isegi mitu. Oluline on teada, et ka kõigil isetolmlevatel sortidel suureneb saagikus, kui neile sobiv paariline kõrvale panna. Infot sordikombinatsioonide kohta saab internetist, sordikirjeldustest ning aianduskeskuse müüjalt.
Sortide valik eeldab tõsist uurimistööd või kellegi soovituste usaldamist. Vahel korraldatakse aianduskeskustes viljapuupäevi, kus saab maitsta küllaltki paljusid sorte, kuid seda alles sügisel. Abiks võib olla Eesti puuvilja- ja marjakultuuride soovitussortiment.
Üldisemad valikud õunasortidest saab teha eesmärgipõhiselt: kohe söömiseks sobib ideaalselt enamik suvisorte, klassikast loomulikult ‘Martsipan’ ja ‘Suislepp’; minu lemmikuteks on pika kasutusaja ja veidi tugevama karakteriga ‘Kasper’ ning ülimalt vara valmiv ‘Pirja’. Moosi ja mahla jaoks tuleb valida traditsiooniliselt veidi hapumad sügissordid, näiteks ‘Sügisjoonik’, söömiseks head sügisõunad on ammutuntud ‘Liivi kuldrenett’, üha enam populaarsust koguv ‘Melba’ ning miks ka mitte salatiõunana tuntud ‘Salla’, mis on imeilusa võraga dekoratiivne puu. Tema viljad on tõepoolest väikesed, aga see-eest väga maitsvad.
Säilitamiseks sobivad pigem taliõunad, näiteks ‘Talvenauding’ ning väga rohkelt C-vitamiini sisaldav ja pikalt säiliv ‘Tellissaare’.
Pirnisortidega võib järgida lihtsat põhimõtet: suvesordid on pehmemad ja mahlasemad, ei sobi säilitamiseks; sügis- ja talisordid aga kõvemad ja säilivad kauem.
Ploomide puhul soovitaksin pigem jälgida tolmlemist ja maitseomadusi kui talvekindlust. Meie karmis kliimas pole ükski puu täielikult kaitstud, aga tihti saab veidi lühem eluiga maitsvamate viljadega mitmekordselt kompenseeritud. Kuldse keskteena soovitan alati sorti ‘Renklod haritonovoi’, mis on isetolmlev, ilus ning suurte siniste mahlaste magusate viljadega. Puu ise on hõreda võraga ning vastupidav – kõik head omadused koos!
Murelite ja hapukirssidega on hoopis lihtne – kõige olulisem on õiged paarilised kokku saada, sest viljad juba pettumust ei valmista.
Istiku valimisel vaata esmalt võra kuju – oksad võiksid avaneda neljas suunas, siis tuleb puu ühtlane ja on lihtsamalt kujundatav. Terve noore istiku koor on sile, ilma märgatavate lõhenemiste ja vigastusteta ning lehed on rohelised, plekkideta.
Viljapuuaia loomisel pole kunagi must-valgeid valikuid, küll aga on lõputu katsetamisrõõm ning rahulolu käegakatsutavast tulemusest. Vaid üks on kindel – kes ei proovi, see moosi ei söö!
Kommentaarid (0)