Alpikann näeb kaunis välja ja võib õitseda mitu kuud, kui teda hoida sobivates tingimustes. Talle meeldib hästi valgustatud ja pigem jahedapoolne, kuni 18 °C kasvukoht, eemal otsesest küttekoldest. Oluline on kohe kontrollida, et alpikanni mugul oleks kindlasti poolest saadik mullast väljas. Kui ei ole, päästab olukorra kasvumulla ettevaatlik allavajutamine, et mugul ei läheks niiskes mullas mädanema.
Kastma peab alpikanni pehme veega, kõige paremini sobib kas mõnda aega seisnud või puhta lume sulamisvesi. Kastmisel peab hoiduma mugula niisutamisest. Kõige kindlam on valada kastmisvesi potialusele ning lasta see vabalt mullapalli sisse imenduda. Kogu järelejäänud kastmisvesi tuleb kindlasti aluselt ära valada.
Et taime õitsemist pisut ergutada, võib teda paar korda kuus väetada tavalisest poole lahjema õitsvatele lilledele mõeldud väetiselahusega.
Meeles tuleb pidada, et väetisveega ei tohi kunagi kasta päris kuiva mulda, õigem on väetada kastmisele järgneval päeval.
Alpikanni pole mõtet nö paremasse mulda ümber istutada, see mõjub talle halvasti ja ta lõpetab õitsemise. Kõik kolletanud lehed ja närbunud õied tuleb juuremugula küljest eemaldada ettevaatliku tõmbega ning jälgida, et mugulale ei jääks kübetki varretüügast, see soodustab haigustekitajate levikut.
Selleks, et pealekasvavad õienupud saaksid lisavalgust, võib vajadusel eemaldada ka suuremaid terveid lehti. Kui päikesevalgus talve edenedes väga intensiivseks ja eredaks muutub, võib see lehti kõrvetada, seepärst tuleb alpikannid siis otsesest päikesevalgusest veidi eemale tõsta.
Kuna soojas keskküttega eluruumis on väike tõenäosus alpikanni korduvalt õitsema meelitada, tuleb taim aja jooksul lihtsalt uue vastu välja vahetada.
Kommentaarid