Hoia muld niiske. Potti tuleb kindlasti valguse käes hoida ja kasta seni, kuni lehed on rohelised. Muld tuleb hoida parasniiskena. Suurim viga oleks kohe pärast taime õitsemist kastmine lõpetada – siis kuivavad lehed veepuuduse tõttu kiiresti. Lehed on aga kogu taime toitjad.
Anna piisavalt valgust. Valguse käes fotosünteesides toodavad nad õhus leiduvast süsihappegaasist ja veeaurust suhteliselt lühikese aja jooksul suures koguses toitaineid, millest oluline osa ladestub sibulas varuainetena järgmiseks hooajaks.
Hoia lehed kaua rohelised. Pole rohelisi lehti, ei teki ka varuaineid. Lehe liigvarasel kuivamisel jääb sibul nälga ja väikeseks, nõrgast sibulast kasvab aga nõrk mitteõitsev taim. Seetõttu lõpetatakse sibulapoti kastmine alles siis, kui lehed loomulikul teel kolletuvad ja kuivavad.
Istuta tavapärasest sügavamale. Selle aja peale on ehk ka kevad juba käes ja võib sibulad potist välja lüüa ning aeda peenrasse istutada. Et nad kiiremini kosuksid, võiks nad tavalisest (kolme sibula sügavus) mõni sentimeetri võrra sügavamale istutada.
Hüatsindid vajavad sooja kohta. Kõige soojemad ja tuulevaiksemad kasvukohad maja või müüri lõunaservas broneeritakse hüatsintidele, mis on küll külmakindlad lilled, kuid ilusat õisikut ilma ohtra soojuseta ei moodusta. Tulpidel ja krookustel soojuse suhtes selliseid kapriise pole.
Varu kannatust! Talvise ajatamisega on lillesibulad end välja kurnanud ning seetõttu kohe järgmisel aastal uueks ajatamiseks ei kõlba. Vahepeal tahavad nad aastakese või paar aiapeenras kosuda ja jõudu koguda.