HOBIAEDNIK, PANE TÄHELE: hüva nõu mõistlikuks kastmiseks

Puuistiku veetarve on päris suur – korraga mitu ämbritäit (30–40 l). Et ta kiratsema ei jääks, tuleks sama kogus anda nädalase vahega ikka uuesti ja uuesti.

Põõsale jätkub üheks korraks 20 liitrist. Köögivili ja muud pindmises mullakihis paikneva juurestikuga taimed lepivad vähema veekogusega.

Igapäevane kerge kastmine toimib ainult pindmiselt ning teeb kasu asemel kahju, sest aurub ruttu, tõrjub hapniku mullast välja ja pärsib juurekarvade teket. Samuti kujuneb taimel siis pindmine põuaarg juure­kava.

Põhjalik kastmine on tulusam. Kui teha seda korralikult paar korda nädalas, on taimede kasvuhoog häirimatult ühtlane.

Kuival ajal võib kastmisveest puudu tulla, seepärast kasutage seda arukalt. Eelisolukorras on oja, tiigi või muu loodusliku veevõtukohaga aiaomanikud. Häda korral päästab mõnda taimeliiki ka merevesi. Seda taluvad kapsas, punapeet, murulauk ja viljapuud. Kloorisisalduse tõttu ei või merevett kasutada aga kartuli, porgandi, sibula ja marjakultuuride kastmiseks.

Kaevust võetav või torustikus voolav kallis joogivesi pole taimedele parim, sest klooritatud või suure karedusega külma vee juga halvab hetkeks taime.

Selline vesi muutub suures anumas seistes taimedele vastuvõetavamaks. Kannuga kastmisel läbi sõela on sama eesmärk, sest kõrges kaares piiskadena langev vesi rikastub õhuhapnikuga.

Põuase ilma korral valage ühele ruutmeetrile 25–30 liitrit vett, siis märgub muld 25–30 cm sügavuseni.

Hilisõhtune kastmine on tulemusrikkam, samuti sobib kastmiseks pilves või uduvihma tibutav ilm, sest ka siis on veekadu õige väike.

Kuiv mullapind ei tõmba endasse vett kohe, esialgu valgub see madalamatesse kohtadesse. Seepärast alustage kastmist peenra ülepiserdamisega. Hiljem, kui pinnas on niiskunud, märgub muld paremini. Alles siis andke vajalik veehulk.