Perearst koos pereõega leiavad enamikule tervisemuredele lahenduse

Perearst ja pereõde moodustavad esmatasandi arstiabis ühtse meeskonna, kus kumbki teeb seda, mis on tema pädevuse ja vastutuse piires. Et patsient oma küsimusele kiiresti ja võimalikult parimal moel vastuse saaks, sõltub paljuski perearstikeskuse töökorraldusest.

Uue ja moodsa Haabersti tervisekeskuse 3. korrusel asub Järveotsa perearstikeskus, kus tulijaid tervitab pereõde, kelle peamine ülesanne on tegeleda registratuuri pöördujatega. „Kõik algab esimesest kontaktist. Kui siin puudub korrektsus, läheb kõik rappa,” tõdeb perearstikeskuse juhataja perearst Diana Ingerainen. Kõik telefonikõned suunatakse eraldi tuppa nn kõnekeskusse, kus kaks pereõde terve tööpäeva tegelevad ainult neile vastamisega. Nii saab sissetulevaid kõnesid hästi hallata ja olukorda, et patsient helistab, aga keegi pikka aega vastu ei võta, tekkida ei saa. Võimalik, et viirushaiguste kõrghooajal peab helistaja küll liinil ootama, aga lõpuks pääseb ta ikka löögile.

„25% meie patsientidest tuleb ise kohale, ülejäänud kas helistavad või saadavad meili,” tõdeb Ingerainen. Viimati mainitud võimalust kasutatakse üha rohkem ja isegi paljud vanemad inimesed on tema sõnul meilinduse hästi ära õppinud. Alati ei peagi perearstiga silmast silma kohtuma, et küsimusele vastus saada. Järveotsa perearstikeskuses on hästi toimiv e-lahendus, tööpäeva lõpuks vastatakse kõigile e-kirjadele. „Paberimajandust meil ei ole, kõik toimib elektrooniliselt,” lisab Ingerainen.

Küsimusi jagub igast vallast

„Eestis on olukord väga palju muutunud, lühikese ajaga on meil eluiga pikenenud rohkem kui kümne aasta võrra. Selle üle on muidugi hea meel, aga teisalt tähendavad kümme lisanduvat eluaastat üldiselt inimesele krooniliste haigustega, põhiliselt teise tüübi diabeedi või kõrgvererõhutõvega elamist. Teiselt poolt on toimunud veel üks muutus – meie eriarstiabi on väga kokku tõmbunud, mis on tekitanud perearstiabile tõsise probleemi. Pöördumiste arv kasvab ja ka inimeste ootused tervishoiusüsteemile suurenevad samuti,” räägib Ingerainen.

Veidi arve: Järveotsa perearstikeskuse perearstide käes on seitse nimistut 12 000 patsiendiga ja päevas on umbes 500 kontakti. Ehk ligikaudu 4% patsientidest pöördub perearstikeskusse mingi murega iga päev. Talvel, haigestumise kõrgajal suureneb koormus 3–4 korda. Umbes 40% pöördumistest saab lahendada pereõde iseseisvalt, ülejäänud juhtudel õde kas alustab inimesega tegelemist ja annab ta siis perearstile üle või tegeleb inimesega ainult perearst.

„Umbes 10% pöördumistest ei ole absoluutselt seotud tervise ega tervishoiukorraldusega,” mainib Ingerainen. Inimeste küsimused ulatuvad seinast seina. Tihti tahetakse nõu küsida uute toidulisandite, koduste testide või „dr Google`ist” saadud nõuannete kohta. „Patsiendid on vahetevahel isegi pahased ega taha öelda oma pöördumise põhjust, soovides vaid, et neile antaks arstiaeg. Aga meie sõelume pöördujaid väga hoolikalt seetõttu, et inimene satuks kohe õigesse kohta ja tema terviseprobleem parimal moel lahendada,” kinnitab Ingerainen ja soovitab helistajatel enne täpselt läbi mõelda, mis eesmärgil nad aega tahavad.

Perearstid tegelevad süsteemselt krooniliste haigetega ning meenutavad sõeluuringute sihtrühmale uuringus osalemise tähtsust. Järveotsa perearstikeskuses on väga hästi jälgitud lapsed, sest seal töötavad ka lastearst ja lasteõde.

Saatekiri kui kinopilet

„Laias laastus 80% probleemidest lahendame ise, ligikaudu 20% suuname edasi,” kinnitab Ingerainen. „Aga meil Eestis on täiesti spetsiifiline olukord võrreldes teiste riikidega, kus inimesed ei pea ise endale eriarsti juurde aegu panema. Me tuleme ühiskonnast, kus see oli võimalik ja nüüd on raske ümber harjuda,” lisab ta. „Keegi ei kujuta ette, et korratabelit peaks lapsele õpetama matemaatikaprofessor, sellega saab suurepäraselt hakkama klassiõpetaja. Aga miskipärast tahetakse, et seljavaluga tegeleks tippkirurg, kes tegelikult peaks tegema keerulisi operatsioone, mida perearstid eales tegema ei hakka. Või näiteks soovitakse nohu ravida tingimata nina-kõrva-kurgu ehk LOR-arsti juures,” imestab ta. Nii peabki perearst olema see filter, kes sõelub välja need, kes tõepoolest vajavad kiiret eriarstiabi. „Paljud välismaised eksperdid on meie eriarstivisiitide tõhusust hinnanud ja leidnud, et ikka väga palju on veel tühikargamist,” lisab ta.

Leidub ka neid kodanikke, kes on omal algatusel aja eriarstile kinni pannud ja küsivad nüüd perearstilt saatekirja. „See saatekiri oleks nagu kinopilet, mille pean talle välja trükkima. See tähendab, et midagi, mis on ainult selle tippkirurgi pädevuses, jääb tegemata, keegi jääb lõikamata. Saatekiri on meie jaoks ikkagi dokument, millega me kolleegide vahel andmeid vahetame ja kus on põhiline küsimus – mida ma tahan selle kolleegi käest teada saada,” ütleb Ingerainen. Ta tunnistab, et mõnikord, olles ajahädas ja aimates ette, et keeldumisest tuleb kokku ainult üks suur konflikt, annab ta saatekirja nõudjale kergemini alla. „Aga teisalt – inimesed ei vali endale tihtipeale õiget eriarsti ja saavad veel suurema šoki kui eriarst pahandab, et miks te siia tulite,” tõdeb ta. Kui on piisavalt aega, saab saatekirja soovijaga rahulikult rääkida ning inimene saab tihti ka ise aru, et pole vaja kohe eriarsti juurde minna.

Suhtlemine on perearsti ja pereõe töös väga olulisel kohal. „Diagnoosimisel mängib jätkuvalt, nii 20 aastat tagasi kui ka praegu 75%-l juhtudest otsustavat rolli anamneesi võtmise oskus ehk see kuidas arst oskab inimeselt teada saada, mis temaga lahti on. Mind see isegi natuke hämmastab, sest aparatuur on palju rohkem arenenud. Kui sul pole kindlat mõtet, mida uurida, siis on uurimine mõttetu, olenemata tehnikast,” lausub Ingerainen.

Patsiendi andmed ette

Haigekassa, erialaseltside ja Eesti perearstide seltsi koostöös on loodud e-konsultatsiooni võimalus (vt kõrvallugu). „Väga hästi on see käivitunud näiteks endokrinoloogidega. Kui inimesel on veresuhkur kõrge ja me ei saa seda stabiilseks, annab eriarst soovituse, mis ravikombinatsioone võiks veel kasutada. Samuti on uroloogidega – millise kusemishäirega võtavad nad patsiendi kohe üle ja millisega soovitavad pool aastat ravida. Hästi mõistlik kolleegidevaheline suhtlemine,” kiidab ta.

Teinekord on nii, et perearst saab eriarstilt nõu ning patsient ei vajagi enam eriarsti visiiti. „Ka see on nõustamine, kui eriarst välistab, et see on tema patsient. Ja ka see, kui eriarst ütleb, milliseid uuringuid on vaja lisaks teha. Kui eriarst võtab patsiendi siiski n-ö enda boksi, siis tihtipeale jääb esimene visiit tema juurde ära, sest uuringuplaani saab ta teha juba perearsti saadetud andmete põhjal. Tegelikult peaksidki eriarstile minema kõik andmed ette, kes ütleb, mis on esmatähtis ja mis peaks olema järgmine samm,” leiab Ingerainen. See säästab kõigi, nii arstide kui ka patsientide aega ja närve.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

1 küsimus

Mida teete inimesega, kes kurdab, et on pidevalt väsinud?

Vastab perearst Diana Ingerainen:

“Üritame teada saada, kas väsimuse taga võib olla haigusest tingitud põhjus. See on omaette teema, mil määral kutsuvad stress ja elumured haigusi esile. Esimese asjana välistame teadaolevalt väsimust põhjustavad haigused. Kui need on välistatud, anname oma nõuanded stressiga toimetulekuks: rohkem liikuda, järgida tervislikke eluviise jne.

Minu soovitus sel puhul on, et inimene võtaks paberilehe ja kirjutaks sinna, mida ta peab tegema ja mida ta tahab teha – kui peab-nimekiri on tunduvalt pikem kui tahab-nimekiri, siis tuleb teha elus muutus. Sageli on inimesed mingis mustris kinni, käivad ja käivad sedasama rada ega saa sealt enam välja.

Tervist mõjutavad ka emotsionaalsed tegurid ja perearst peaks olema inimese nõustaja, mitte ainult ravija.

Tihtipeale hakkavad inimesed rääkima, mis neid elus häirib. Mehed on rohkem häiritud siis, kui neil tööl ei suju ja naised siis, kui neil pereelu ei suju. Väga palju on üksindust ja lähedusepuudust, ka rahapuudust. Eks patsientide räägitud lood käivad ka perearstidega kaasas.“