„Meie põhiline murekoht on see, kuidas haigus võimalikult vara avastada, ainult varane diagnoos võimaldab tulemusliku ravi,” tõdeb südamearst Margus Viigimaa. Foto: Tiina Kõrtsini
Nipid
13. oktoober 2016, 16:15

Südamepuudulikkus ohustab isegi rohkem elusid kui vähk (3)

Ehkki südamepuudulikkusest tingitud suremus on võrreldav kopsu- või rinnavähiga, alahinnatakse selle terviseohtu. Riskipatsientide varajane avastamine on õigeaegse ja tõhusa ravi alustamise eeldus.

Südamepuudulikkus on tõsine haigus, mille prognoos ei ole kahjuks hea – pooled patsientidest surevad nelja aasta jooksul pärast diagnoosi. Mida varem haiguse avastame, seda tulemuslikum on ravi.

Teada on, et 1‒2% elanikkonnast kannatab südamepuudulikkuse all. Põhjuseks on mõni läbipõetud südamehaigus, kas infarkt, klapihaigus või rütmihäire. Nende haiguste ravi on tänapäeval palju parem kui 10‒20 aastat tagasi ja inimesed paranevad. Ühest küljest on südamehaiguste elulemus küll järjest parem, kuid paljudel juhtudel jääb patsientidele siiski südamepuudulikkus, mida on vaja edasi ravida.

Südamepuudulikkuse põhjused on erinevad. Läbipõetud südamehaiguse kõrval on peamine soodustav tegur inimese vanus. Elanikkond vananeb ja vanemaealistel sageneb südamepuudulikkuse risk. Järjest rohkem esineb rahva hulgas diabeeti ja kõrgvererõhktõbe, mis mõlemad võivad viia südamepuudulikkuse tekkele.

Varjatud sümptomid

Nooremas eas võib südamepuudulikkuse põhjuseks olla läbipõetud südamelihasepõletik või kaasasündinud südamerike, mida pole varem avastatud. Varjatud südamepuudulikkus võib hakata arenema näiteks puugihammustuse tagajärjel.

Teatud juhtudel kulgeb südamepuudulikkus nii varjatult, et inimene märkab seda alles siis, kui tal tekivad õhupuudus, rütmihäired ja kaalutõus. Need sümptomid avalduvad hilises faasis, kui süda ei suuda enam verd piisavalt pumbata ja reservid on ammendunud. Õhupuudusel võib olla mitmeid põhjuseid, kuid kui inimene köhib iga natukese aja tagant, võib see olla märk sellest, et tal koguneb vedelik kopsu. Vedelik võib koguneda pika aja jooksul ja haigus kulgeda märkamatult. Kuigi me suudame ravida ka sellist patsienti, on diagnoos juba hiljaks jäänud. Haiguse peaks avastama palju varem.

Oluline on määrata haiguse riskitegurid ja tuvastada nende põhjal kõrge riskitasemega inimesed. Riskitegurid on kõrge vererõhk ning kolesterooli ja veresuhkru näit. Neid kolme tuleks mõõta kord aastas. Haiguse varasel avastamisel on esmane roll perearstidel.