Nele-Liis Vaiksoo: see on üsna haruldane, kui aasta lõpus tekib paar vaba päeva

Nele-Liis pole suutnud veel isegi mõelda, mida selle ootamatu vabadusega ette võtta.

"Võib-olla teha perega paaripäevane tuulutus kusagil Euroopa suurlinnas – või vastupidi, veeta need päevad hoopis kodus,“ arutleb ta.  Kõige olulisem on Nele-Liisile hoopis see, et ta võib jõululaupäeval pärast esinemist muretult lauas istuda, ilma et peaks mõtlema, mis kell tuleb järgmisel hommikul autosse istuda.

Pikki aastaid kehtis lauljal põhimõte, et 24. detsembri õhtul sööb ta koos lähedastega ema või vanaema tehtud jõulupraadi, tänavu möödub aga jõuluõhtu laval.

"Ka eelmisel aastal olin laval, aga siis oli mul pere kaasas, nii et pärast esinemist olime ikkagi koos.“ Nele-Liis naerab, et küllap ta on suureks saanud, kui kodu ja kuusk enam nii olulised pole.

Tavaliselt on tal ka vana-aastaõhtul olnud kaks-kolm esinemist, aga mis saab tänavu, seda Nele-Liis meie kohtumise ajal novembri viimasel nädalal veel ei tea.

"Aga kui 31. detsember jääbki vabaks, siis seda toredam.“

Lauljas peitub suurepärane logistik

"Detsember on täis eri projekte ja et jõuaks kõikide asjadega ilusasti valmis, on ööd sellised toredad – nelja-viietunnise uneajaga,“ tõdeb Nele-Liis pärast eelmisel ööl kella kaheni kestnud proovi. Kuigi kolmel õhtul nädalas lõpetab ta laulmise Merineitsi restoranis Starlight Cabaret vaid pool tundi enne südaööd, ei suudaks isegi uuriva ajakirjaniku kogenud silm tuvastada tema juures vähimatki väsimuse märki. 

Advendiaeg algas Nele-Liisil Hiiumaal Andrus Rannaääre ja keelpillikvartetiga Bravo esinedes. Sama koosseisuga toodi "Jõuluvalgus“ kolmandal advendipühapäeval Jõgevale. Rohkem ajaliselt lihtsalt ei õnnestunud.

Pole ka ime, sest juba 15. detsembril esineb Nele-Liis Gdanskis muusikalide galakontserdil, sellele eelnevad päevad on aga täis proove.

"Eestis esitatud repertuaari peal mul seal liugu lasta ei õnnestu,“ naerab laulja. Eriti rõõmustab teda võimalus esitada Poolas üks lugu muusikalist "Sunset Boulevard”: "See räägib vananevast diivast, kelle säravamad lavahetked on juba möödas. Eestis seda lavastatud pole, aga seal on palju imelist muusikat.“ 

19. detsembril näeb teda taas kodus, sedakorda heategevuslikus telesaates "Inglite aeg“. „Kui mulle pakuti võimalust seal osaleda, siis helistaja polnud veel lausetki jõudnud lõpetada, kui mina ütlesin, et jah, loomulikult ma tulen,“ räägib Nele-Liis. „Meil on seal väga vinge punt ja ma alati hästi naudin selliseid projekte, kus ei pea ainult soolot laulma, vaid saab ühiselt midagi luua.“

Milline neist esinemistest on kõige töömahukam, ei oska Nele-Liis öelda – iga projekt nõuab aega ja ettevalmistust, seda enam, et ta on ka enda manager. "Mulle meeldib, et mul on kontroll asjade üle. Ise pean lennupiletid broneerima või teeolusid arvestama ja kohale sõitma;  vaatama, kuhu auto panna, kus lõunat süüa ja selle kõige kõrvalt tuleb ühel hetkel ka lavale minna,“ saab säravast artistist sekunditega suurepärane logistik. 

Mitte just vähe projektijuhi tööd nõuavad Nele-Liisilt ka esinemised "Maffia“ tantsutüdrukutega.

"Meil on Gatsby stiilis show, seal on vaja vaadata, et kostüümid oleksid korras, et muusikamiksid oleksid paigas, et soundcheckid  oleksid tehtud ja et ka kõik tüdrukud oleksid olemas,“ loetleb ta ühe hingetõmbega.

Samal ajal õpib Nele-Liis Tallinna ülikoolis.

"Osa eksameid on õnneks juba tehtud, aga osa loenguid tuleb veel kusagile mahutada. Ja vahepeal võiks kõige selle kõrval Ron Jonathanile ka ema olla,“ tõdeb ta, et see kõik nõuab meeletult koordineerimist, aga samas on ka hästi põnev.

Eelarvamused takistasid kabareesse minemast

Kuigi Nele-Liis on osalenud ligi paarikümnes muusikalis ja olnud laval 18 aastat, nimetab ta oma esinemist Starlight Cabaret’s ikkagi tundmatus kohas vette hüppamiseks. Seda isegi kahes mõttes.

"Sõbrannad, kes olid Merineitsis juba paar aastat tantsinud, kutsusid mind kogu aeg vaatama. Mul oli veneajast jäänud ettekujutus, et revüüteater tähendab sulgedes ja nappides bikiinides tüdrukuid, kes mööda lava ringi kõnnivad, seepärast ma seal ei käinudki.“ Nele-Liis muigab, et tema ettekujutus kabareest erines laval toimuvast ikka totaalselt. Ka suvel, kui talle helistati ja kutsuti laulma, võttis ta mõtlemisaega. Seda rõõmsam on ta praegu, sest eelarvamus sai õige kähku kummutatud.

"Kolmeosalisel etendusel on konkreetne sisu. Kui ma mõtlen oma karakteri peale, mis saab alguse Raja Teelest ja kuhu see kolmanda vaatuse lõpuks välja jõuab, siis seda eesti neiu kasvamise lugu on väga põnev teha. Mul on väga palju rolle, iga number on sinna valitud konkreetse mõttega,“  tõdeb Nele-Liis, et ühegi muusikali puhul tal sellist rollide virvarri läbi elanud pole.

Aga see osade kaleidoskoop tähendab muu hulgas ka seda, et kolme tunniga tuleb vahetada ligi paarkümmend kostüümi. „Mõni vahetus on nii kiire, et on ikka tükk tegemist, et lavale jõuda. Või saan laval järsku aru, et eelmise numbri aluspesu alles ripub kusagilt välja,“ naerab Nele-Liis.

Kõige kiirem kostüümivahetus on tal kolmandas vaatuses Best Before’i plokis, seepärast sätib ta alati enne esinemist hõbedaste retuuside sääred nii, et saaks need ühe liigutusega üle kinga jalga tõmmata.

"Kord olin pannud retuusid valet pidi, need on aga ühendatud nabapluusiga – nagu ma retuusid valet pidi jalga tõmbasin, oli ka rinnaesine selja taga, nii et seljal ilutses kaks rinnahoidja kühmu. Siis tabas mind küll täielik paanika. Karjusin, et mul on error,  tulge appi! Kui siis järgmisel päeval panen püksid ekstra hoolikalt valmis, nii et võiksin need kas või pimesi jalga tõmmata, siis juhtub kindlasti midagi peakattega,“ kirjeldab Nele-Liis lava taga ettetulevaid äpardusi.

"Bert Pringiga näiteks hoian nüüd laval hoolega distantsi, sest ükskord laulsime temaga laulu „Sulle kõik nüüd ütlen“ – ja korraga sain aru, et olen juuksekrunni pidi tema särava pintsaku külge kinni jäänud. Üritasin küll soengut lahti saada, aga lõpuks lahkusimegi lavalt, mina peadpidi tema kaenlas.“

Pead pööritama panev rollide kaleidoskoop ongi see, mis teeb kabaree Nele-Liisile põnevaks: "Algul ei saanud ma tantsuproovis üldse aru, kuidas saab ühele numbrile järgneda 180 kraadi teistsugune, need tundusid nagu siga ja kägu. Aga kuna ma kõikides numbrites ei osale, siis mahub vahepeale nii palju teisi numbreid, et lõpuks moodustub täiesti seotud  süžee.“

"Keegi ei taha näha hingeldavat artisti“

"Algul võttis mõni tants proovis ikka nii võhmale, et pulsikella vaadates olin valmis kohe kiirabi kutsuma. Aga juba kuu aja pärast ei saanud enam arugi, milles siin enne probleem oli,“ naerab Nele-Liis ega oskagi öelda, kas kabarees on raskem laulda või tantsida. Pigem on kõige raskem need kaks kokku panna.

"Esimestes läbimängudes andsin laval endast kõik, siis tuli hästi kiire kostüümivahetus ja kui ma siis tagasi lavale jõudsin ja jälle pidin tantsima hakkama, oli mul toss ikka täitsa väljas,“ tunnistab ta. Nädalaga õnnestus siiski selgeks saada, kust annab jõudu pisut kokku hoida. „Keegi ei taha ju näha hingeldavat ja väsinud artisti. Kui ma prožektorisärasse astun, ei taha keegi teada, mis minuga lava taga on juhtunud.“ 

Sestap on Nele-Liis viimased kuud ka innukalt trenni teinud. „Täna hommikulgi vedisin end kella üheksaks rühmatreeningusse. Paar kuud tagasi tekkis tunne, et tahaks trenni minna, nüüd on sellest saanud mu elu loomulik osa,“ ütleb ta. Fitnessimodelliks laulja siiski saada ei taha, ka pole ta kindel, et jääb elu lõpuni viis korda nädalas trennis käima.

"Praegu on see mulle aga oluline, sest Starlight Cabaret’s  läheks vähe kehvema füüsisega ikka päris raskeks,“ tunnistab Nele-Liis. Peale kolme etenduse nädalas, mis hooaja peale teeb kokku peaaegu 60 tööõhtut, nõuavad võhma ka proovid.