Enn KärblaneFoto: PantherMedia / Scanpix
Jõulud
23. detsember 2016, 11:22

Hea vahu kõrguseks on kaks sõrmepaksust ehk 10 huvitavat fakti õlle serveerimisest ja säilitamisest (2)

Eestlaste jõululaua juurde on alati kuulunud selleks puhuks spetsiaalselt pruulitud jõuluõlu. Aastasadade vältel on väga erinevad inimesed andnud oma panuse õlle pruulimise, serveerimise ja kogu selle protsessiga seonduva arendamiseks. Seetõttu ei tohiks õlut lihtsalt juua, vaid nautida. Nautida selle värve, vahtu, aroome ja maitseid. Õlle säilitamise ja serveerimise kohta kehtib aga hulk reegleid. 

1.      Õlu ja päikesevalgus ei käi kokku. Kochi pruulikoja õllemeister Enn Kärblase sõnul tuleb õlut säilitada jahutatuna ja päikesevalguse eest kaitstuna. Laagriõllesid serveeritakse reeglina jahedamalt kui pinnapärmiga kääritatud õllesid (aled, stoutid), mis kujundavad oma parimad aroomid just toatemperatuuril. ”Mida heledam, lahjem ja kergem on õlu, seda külmemalt seda serveeritakse. Seega kehtivad õlle serveerimisel praktiliselt samad reeglid, mis valgele ja punasele veinile. Heledad õlled pääsevad paremini mõjule korralikult jahutatuna- tumedad õlled aga lähemal toatemperatuurile,“ selgitab Kärblane.

2.      Jahuta õigesti. Õllemeistri sõnul tuleb õlle serveerimisel arvestada, et tavaline külmik jahutab õlut liiga palju, mistõttu tuleks pudel välja võtta paarkümmend minutit enne tarbimist või panna külmikusse vaid tunniks-paariks.

Soovituslikud serveerimistemperatuurid:

-         Heledad laagriõlled, Light õlled………...4-8°C

-         Nisuõlled……………………………..….8-9°C

-         Tumedad laagriõlled……………..….      9-10°C

-         Aled ja stoutid…………………….…..   10-13°C

-         Belgia aled…………………………..…  13-16°C

-         Porterid, kanged tumedad õlled…………kuni 18°C

3.      Vali sobiv klaas. Kochi õllemeistri sõnul maitseb õlu kõige paremini talle sobivast klaasist ja sinna hoolikalt valatuna. „Õlleklaas on eelistatult õhukeset klaasist, suhteliselt kõrge ja peen. Sellises klaasis püsivad õlle aroomid kauem ja klaas ning õlu klaasis pakub naudingut ka silmale. Tugevamad toobid ja kannud on rohkem mõeldud kõrtsilauale,“ jagab Kärblane soovitusi, kuidas valida sobivat õlleklaasi.

4.      Õpi valama. „Õlle valamine on kunst ja vaieldamatult osa kogu õlle nautimise kogemusest,“ märgib Kärblane. Õlut valatakse Kochi õllemeistri sõnul vaid täiesti puhtasse klaasi. „Klaas, mis pole puhas, sisaldades rasva, õli, pesuaine jääke, mustust või ka jääke eelmisest õllest, võib mõjutada korraliku õllevahu moodustumist ja aroomide eraldumist,“ selgitab asjatundja.

5.      Õlu, mitte vaht. Kes meist ei oleks kimpus olnud sellega, et õlle valamisel mahub nõusse vaid vaht. Ka selle vastu on õllemeistril oma lugu rääkida: „Õlle valamisel tuleb jälgida, et klaasi saaksime õlle, mida kroonib kaunis vahutort, mitte aga valdavalt vahu, mille all on ka pisut õlut. Õlut valatakse klaasi ettevaatlikult, mööda klaasi sisepinda, hoides klaasi algselt kaldu, kuni see on poolenisti täis. Seejärel tõstetakse klaas püsti ja aeglaselt valades saadakse õlle peale vahukroon. Vahu tekkimist saab parandada suurendades distantsi klaasi ja pudeli või kraanisuudme vahel,“ õpetab Kochi õllemeister.

6.      Õllevahul on ka roll. Enn Kärblane räägib, et õlleklaasi juurde kuulub siiski alati ka vahukroon -see  kaitseb klaasi valatud õlle aroome ja on lisaks silmale ilus vaadata. „Hea vahu kõrguseks on kaks sõrmepaksust,“ räägib Kärblane.

7.      Oluline valada õigesti. Tasahaaval valades vabaneb õllest süsihappegaasi, mis muidu pääseks võimule jooja kõhus. Aeglaselt eralduva süsihappegaasiga pääsevad mõjule ka õlle aroomid. Enn Kärblane selgitab, et sellisena serveeritud õlu on igati tasakaalustatum nautimiseks.

8.      Jälgi asetust. Pudel asetatakse lauale klaasi kõrvale nii, et selle etikett oleks suunatud jooja poole.

9.      Õpi maitsma. Selleks, et õllest täit naudingut saada ja seda õigesti hinnata, ei tohiks  klaasi  ühe sõõmuga tühjendada ja kohe seejärel otsustada kas see oli “pruulmeistri õnnestumine” või “täielik ebaõnnestunud märjuke”. Kochi õllemeister märgib, et maitsmine on personaalne kunst ja maitsemeeled on väga individuaalsed. Maitse ja aroom, mida üks inimene praktiliselt ei tunne, võib muuta toote teisele inimesele täiesti vastuvõetamatuks. Enn Kärblane soovitab esmalt hinnata õlut visuaalselt: „Vaata selle värvi, selgust  süsihappegaasi eraldumist ja vahtu. Seejärel loksuta klaasi õrnalt keerleva liigutusega- sellega stimuleerid süsihappegaasi eraldumist, vabastad õllest rohkem aroome ja mõjule pääsevad ka need nüansid, mis muidu jääksid märkamatuks“. Seejärel soovitab õllemeister õlut nuusutada, kuna meie lõhnameeled mõjutavad väga oluliselt ka maitseaistingut. Alles siis on Kochi õllemeistri sõnul õige aeg õlle maitsmiseks: „Ära neela kohe, vaid lase õllel enne pisut suus olla, et kõik retseptorid saaksid sellest osa. Õllel on tavaliselt ka järelmaitse, mis võib olla meeldiv linnaseline, pisut humalane või näiteks kohvine ja  šokolaadine. Maitse võib aga olla ka tugevalt leivakas, paberine, hallituseline või näiteks juustukas. Need on märgid vanast, oksüdeerunud ja mittekvaliteetsest õllest.“

10.  Jälgi õlle vanust. Enn Kärblane selgitab, et õlle maitse ja karboniseeritus on mõjutatud õlle vanadusest. „Enamus õllesid, eriti heledad laagriõlled, ei tohiks õige hinnangu saamiseks olla vanemad kui 3 kuud. Peale seda võivad domineerima hakata vananemisest tingitud maitsed ja aroomid. Samas on ka mitmeid selliseid õllesid (näiteks Porter, odravein), mille maitse pikemal säilitamisel vaid paraneb,“ räägib Kärblane õlle vanusest.