1. Kõik su asjad on purunevad
Mu eluruum on üsna minimalistlik ja korras. Hoolimata sellest näivad kassid olevat leidnud viise, kuidas igapäevaselt sellele oma isikupärast templit lüüa: kõlarikatte mahakiskumine, üle parajasti kasutatava laua jalutamine, ajakirjavirnade laialipuistamine, vetsuharja nügimine vannitoa keskele ja leivakasti avamine selleks, et pagaritooted üle toa laiali vedada. Mul pole aimugi, mis neil peas toimub, aga kahtlustan, et eelmistes eludes elasid nad koos murdvarastega ja õppisid nautima arutut vandalismi.
2. Kassikaka on mürgine
Kassijunnid – mida õpid nende liivakastist koristama – on ilmselt kõige hullemad asjad, mida su nina on seni tundnud. Kui hullud? Umbes nagu kaks nädalat toas vedelenud surnukeha või Fukushima reaktor soojal päeval.
3. Kassi kammimine on veidralt rahustav
See on nii pööraselt õnnistav, et ma kujutan ette, et Vaimse Tervise Fond võiks soovitada seda ärevushäireid ja depressiooni põdevatele inimestele. Viis minutit kammimist lõõgastab sama hästi kui misiganes jooga.
4. Sinust saab tüüpiline keskealine kassimutt
See on vältimatu. Miski kassi omamises lihtsalt muudab sind pehmoks. Enne, kui sa arugi saad, hakkad sa nendega töölt tulles rääkima, lõputult sotsiaalmeediasse kassipilte postitama ja Google'ist kasside kohta uurima.
5. See on vinge vastutus
Kui sul lapsi pole, siis on päris pöörane laks, kui sulle korraga jõuab kohale, et sul on kodus veel kaks tundelist olendit, kes on sinust täiesti sõltuvad. Esimesed kolm ööd kuulasin unetult nende ringiuitamise hääli, püüdsin aru saada, millest nad kräunuvad ja kas ma pole mitte teinud katastroofilist viga. Kui nad olid end sisse seadnud, rahunesin natuke, aga seda tasub meeles pidada: isegi nii isekas loom nagu kass on vastutus, mida tuleb võtta tõsiselt.
Kommentaarid