7 jaanipäeva traditsiooni, mida peaksid teadma

Jaanipäeva tähistati juba ammu enne ristiusu jõudmist Eestisse ning see paganlik traditsioon on täies elujõus ka tänapäeval. 

- 23.juunil ehk jaanilaupäeval ükski eestlane töötegemisele ei mõtle. Nimelt on jaaniõhtu eestlastele juba aastasadu olnud eriline pidupäev, mil lapsed saavad kuni varajase päiksetõusuni õues olla, noored armunud koos sõnajalaõit otsida ja vanavanemad lõkke ääres keha soojendada ning vaimu värskendada.

- Sõnajalaõit tuleb otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. 20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima. Ikka koos kalli kaaslasega.

- Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine. Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil toimides. 

- Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused – talurahva nuhtluse – ja aitama olla terve. 

- Erilisi omadusi oli teistelgi jaanilaupäeval leitud esemetel või sooritatud toimingutel. Näiteks jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita.

- Jaanilaupäeval on kombeks käia ka saunas ning surnuaias.

- Kes jaanitulele tulemata jätab, see pidi saama unine ja karvane ning tema ettevõtmised pidavat minema lörri. 

Allikas: puhkaeestis.ee, folklore.ee