Sääsk pistab vaikselt kupla, parm rebib ihusse hirmsa augu (2)

Vaid algul veidi valus sääsepiste on tehniliselt keeruline, aga ometi organismi saastav protseduur. Tegelikult sääsk ei pista, ta ei suru iminokka jõuga läbi naha, vaid uuristab nelja naasklitaolise lõuaga naha sisse augu, kuhu pritsib tuimastavaid kemikaale. Verekapillaari seina rakud lükkab ta samamoodi ettevaatlikult laiali.

Kui sääsel läheb õnneks ja ta juhtub puurima kohas, kus närve on hõredamalt, ei pruugi inimene teadagi, et vereimeja on tal kallal käinud. Teinekord jälle on sääsehammustus kohe tuntav ja päris valus. Enamasti järgneb sellele aistingule hele laks!

Veremaitse suus, hakkab sääsk eritama hüübimist takistavaid aineid ehk antikoagulante sisaldavat sülge.

Kui sääsk sattus nüüd eriti mahlakale soonele, võib ta end sööma unustadagi ja end plärtsuga lõhki imeda. Enamasti seda siiski ei juhtu ning loomake lahkub söögikohast kaks-kolm korda raskemana kui sinna saabudes. (Kuna verd imevad emased isendid, on isaste pisteharjased taandarenenud, sest vee ja taimemahlade tarbimiseks pole täppistehnoloogilist aparatuuri vaja.)

Miks sääsed kupla ajavad?

Kui sääsk on sutsaka ära teinud ja täis kõhuga minema lennanud, elab hammustuskoht mõnikümmend minutit kuni paar tundi pisut punast ja tursunud elu. See on nahaärritus, mida põhjustavad sääse süljes leiduvad verevoolu suurendavad ja hüübimist takistavad ained – organismile võõrad molekulid, millega immuunsüsteem alles hakkab tegelema.

Sääsehammustusele järgneval päeval nahale ilmuvad sügelevad punnid on märk allergiareaktsioonist. Nagu allergia puhul ikka, on organismi reageering sügavalt individuaalne: mõnel ei tekigi kuplasid, sääsehammustuse vastu eriti tundlikul inimesel võivad aga sügelevad kühmud ilmuda koguni kohtadesse, kust sääsk söönud pole.

Õnneks suudab organism sääsehammustustega mõnevõrra harjuda. Ehk siis kevadised esimesed kublad on ägedamad kui sügisesed, sest talvel on kaitsvad antikehad verest kadunud. Kõige targem oleks lasta esimesel kevadisel sääsel rahulikult kõht täis imeda – see tagab kõige tõhusama immuunsüsteemi taaskäivitumise. Ja mida metsale ning sääskedele lähemale inimene elab, seda vähem ta organism sääsepistest välja teeb.

Miks parm kuplasid ei tekita?

Erinevalt sääsest parm ei tseremoonitse, vaid rebib lihtsalt ihust tüki välja ja hakkab august purskuvat verd lakkuma. Seetõttu on tema hammustus väga valus ja enamasti saab jooja rahu peagi häiritud.

Jah, parm ei ime verd, vaid joob seda nahka hammustatud august nagu kausist. Sageli jääb pärast parmu lahkumist haav veel veritsema – see on lihtsalt nii suur, et verejooksu peatumiseks kulub mõnevõrra aega. Taolisele allikale tõttavad siis jooma teisedki putukad – kes aga juhtuvad parajasti olema magusa vere haistmiskaugusel. Teinekord hakkab käratsevalt trügiv kärbseseltskond haava ümber kogunema juba siis, kui parm alles einestab.

Parmu söömistehnika juures on aga ka üks pluss. Kuna parm ei süsti haava saaklooma organismile võõrast keemiat – tuimasteid ega hüübimist takistavaid aineid –, ei teki tema hammustuskohta üldjuhul selliseid kuplasid nagu sääse pistepaika. Et parmu suuhügieen ei pruugi olla kõige eeskujulikum, võib kehval juhul suiste küljest miskit sodi haava pudenda ja selle ümbruses paistetuse ja punetuse põhjustada.

Kuidas ravida sääsekuplasid?

Sügeluse allasurumiseks ja allergiareaktsiooni vähendamiseks võib kasutada antihistamiinikume (mõnda saab retseptita, mõnda mitte).

Kui kublad on iseäranis suured ja hirmuäratavad, saab allergilist põletikku vähendada hormoonkreemidega. Ka nende hulgas on nii käsimüügi- kui retseptiravimeid.

Et higi võib löövet enam sügelema panna, on nutikas käia duši all.

Levinumad on laulu- ja hallasääsk

Eestis on 35 liiki pistesääski, võimalik, et mõni liik on veel avastamata.

Verd imevad näiteks:

- laulusääsk Culex pipiens pipiens (istudes või verd imedes on tagakeha allapoole kaldu),

- hallasääsk Anopheles maculipennis (istudes on tagakeha püstises asendis),

- liigid perekonnast metsasääsk Aedes