Põhjalik õpetus, kuidas valida just sulle sobivat koera

Kuidas leida lapsesõbralikku perekoera?
Kui pidada määratluse „lapsesõbra­lik koer“ all silmas seda, et koera­ tõug sobib lapsega, kuna on kannatlik, rahulike liigutustega ja väikeste inimeste aktiivsust salliv, võib soovi­tada päris mitut koeratõugu.

Lapsevanematel on perre koera võttes topeltvastutus. Kindlasti tuleb jälgida, et lapse ja koera suhetes keh­tiks ausad reeglid. Suhe ei tohi kind­lasti lapse poole kaldu olla ehk lapsel lubatakse teha koeraga mida tahes, ilma et koeral oleks õigust end kaits­ta.

Lapsele tuleb maast madalast selgeks teha, et koer ei ole mängu­asi. Samas tuleb ka koera harjutada lastega koos olema ja arvestama, et väikesed olevused on ettearvamatud ja nende impulsiivse või valjuhäälse käitumise peale pole vaja erutuda.

Üldine „rusikareegel“ on, et väike­lastega ei sobi kääbustõud liiga hap­ra ja isepäise loomu tõttu. Ka võib väikelastega peres probleeme teki­tada koera liigne aktiivsus ja suu­rus. Mõistagi tuleb arvesse võtta ka pere elukohta ja seda, kas perel on aega ja võimalusi tegeleda koera karvahooldusega.

Tõud, mis võiks sobida lastega perre: kuldne retriiver, labradori retriiver, kolli, beagle’i kääbusšnautser, šnautser, Cavalier King Charlesi spanjel, welsh corgi pembroke ja teised.

Väikese koera saab kõikjale kaasa võtta
Sageli otsivad inimesed endale koera, keda saaks kõikjale kaasa võtta. Enamasti on sellised tõud kääbuskasvu ja mahuvad vajadusel ka reisikotti. Samas on need koerad suure ühte­kuuluvustundega, väga vaprad ja va­javad inimesega tihedat kontakti.

Väikesed koerad võtavad hästi õp­pust, kuid sageli jäetakse nad sellest hoolimata koolitamata, arvates eks­likult, et seda pole vaja. Paraku võib isepäine väike tegelane siis pere üle võimust võtta. Ta ei kuula kedagi ning valvab ja kaitseb igal sammul peret kui oma karja. See aga tähendab võõ­raste peale haukumist, hammaste näitamist ja isegi naksamist.

Ehkki kääbuskasvu koerad tunne­vad end transpordikotikeses enamas­ti hästi, ei tohi neid sinna unustada. Nagu elusolend ikka, tahab ka väike koer piisavalt liikuda ja vabadust ringi nuuskida. Seda tuleb talle igal juhul võimaldada. Samuti on paljud väikesed tõud väga külmakartlikud. Külmal ajal tuleb neile soojad riided selga tõmmata.

Tõud, mis võiks sobida seltsikoeraks: tiibeti spanjel, puudel, Cavalier King Charlesi spanjel, bostoni terjer, prantsuse buldog, chihuahua, lhasa apso, pekingi koer, kääbusspits, mops, yorkshire’i terjer ja teised.

Sportlikule inimesele sobib tegus koer
Aktiivset ja jooksuhimulist koera on hea kaasata sportlikesse tegevustes­se, olgu see siis jooksmine, suusata­mine, matkamine, jalgrattasõit või miski muu. 

Koera spordikaaslasena kasutamisel tu­leb arvesse võtta, et koer on loodud
jooksma traavi. Teda sageli kiirelt galoppi sundida pole hea, sest galoppjooks seostub looma ajus saagi tabamisega ja see tõstab looma adrenaliinitaseme kõr­gele. Selline seisund tekitab koeral stressi ja ta võib unustada oma peremehele kuuletumise.

Seega, ükskõik millise spordihar­rastusega tegeleda, tuleb koerale anda jooksu vahele ka aega nuuskimi­seks. Teada tasuks sedagi, et nii nagu inimesele ei mõju ka koerale asfaldil jooksmine hästi. Kui koer on tubli trennikaaslane, tuleb hoolitseda ka tema massaaži ja lihaste venituse eest. Samuti tuleb aeg-­ajalt üle vaada­ta käpapadjandite olukord.

Kindlasti tuleb meeles pidada, et koera ei saa „panna riiulisse“ ning võt­ta kaasa vaid siis, kui omanik seda ta­hab. Aktiivne koer vajab pidevalt nii füüsilist kui ka vaimset tegevust.

Tõud, mis võiksid sobida jooksu- ja jalutuskaaslaseks: samojeedi koer, alaska malamuut, siberi haski, iiri punane setter, Jack Russeli terjer, borderterjer ja teised.

Töökas talu- või õuekoer valvab kodu
Paljud pered soovivad koera oma talu või õueala valvuriks. Talude juu­res tuleb mõnikord valvata ka kari­loomi, kuid koduhoovides on valve­objektiks ikka põhiliselt maja ja selle lähiümbrus.

Valvuriks sobiv tõug ei tähenda seda, et tegemist oleks kurja lõukoe­raga. Vastupidi, ükski koer ei tohi olla kuri, vaid teda tuleb õpetada sisse­tungijast märku andma. Mõni tõug on sealjuures majesteetlik ja täiesti kõigutamatu, mõni flegmaatiliselt ja mühaklikult otsusekindel, mõni tõug isemeelselt aktiivne.

Talu-­ ja õuekoeraks ei saa meie kliimas kindlasti olla lühikarvaline tõug. Tegemist peab olema koeraga, kelle kasv ja karv võimaldavad neil aasta ringi õues elada. Samas ei to­hiks unustada, et pikakarvaliste õue­koerte karv vajab ka tähelepanu ja hooldust.

Pole mõeldavgi, et omanik jätab oma õuekoera lageda taeva alla. Kindlasti vajab õuekoer sobivat kuuti või varjualust. Sageli arvatakse eks­likult, et õuekoeraga pole vaja tege­leda ega teda jalutama viia, sest ta jookseb ju niikuinii õues ringi. Valva­mine on siiski koera töö, jalutuskäi­gud peremehega aga vajalik puhkus, vaba aeg ja lõbu.

Tõud, mis võiks sobida õuevalvuriks: bernhardiin, berni alpi karjakoer, do-khyi (tiibeti mastif), kesk-aasia lambakoer, kaukaasia lambakoer, saksa lambakoer, pürenee mäestikukoer, leonberger, landseer, newfoundlandi koer ja teised.

Eakale sobib rahulik koer
Üksikule eakale inimesele või vana­paarile sobivad paremini rahulikud ja seltsivad koerad. Noored koerad kipuvad ikka olema liikuvamad ja energilisemad, mistõttu võiks sobi­vat koera otsida näiteks pererahva surma või hooldekodusse siirdumise tõttu varjupaika sattunud vanema­ealiste koerte hulgast.

Samuti otsi­takse mõnikord kodu tõukoertele, kellega enam aktiivselt näitustel ei käida ning keda aretuses ei kasutata. Nii mõnigi koer eelistaks vanemana olla see „üks ja ainus“ ja sobib seega just eakate perre, kus talle osutatak­se palju tähelepanu.

Mõelda tuleks ka sellele, kas eakas inimene saab ise koera karva  hooldamisega hakkama või on tal võimalust lasta koera salongis hooldada. Enne koera võtmist tuleks kindlasti lähe­daste või koera kasvatajaga läbi rääkida, mis saab siis, kui vanainimene peab minema haiglasse või hooldekodusse või sureb.

Päris tugitooliseltsilist ei saa en­dale keegi võtta. Koeral on vaja ikka õues käia, kuid aktiivset tegutsemist vajavad koerad pole eakatele kindlas­ti parim valik. Mõõduka aktiivsusega seltsiline tuleb eakale aga kasuks, sest hoiab ta liikumises ning moti­veerib teda õues käima.

Tõud, mis võiks sobida eakatele inimestele: tiibeti spanjel, Cavalier King Charlesi spanjel, mops, pekingi koer, puudlid, šoti terjer ja teised.

Koera tuleb koolitada!

Leela Nõu, koerte koolitaja:
„Koera võtma hakates soovitan eelnevalt põhjalikult uurida tõuomadusi, sest mingil juhul ei tohi lähtuda sellest, et koera karv on ilusat värvi, karvkate tihe või silmad armsad. Samuti ei saa eeskujuks võtta iidoleid, näiteks Rexi, Beethovenit ega Lassiet. Koera peab valima ikka tema tõu­omadustest ja iseloomust lähtuvalt.

Kindlasti ei tohi unustada, et ilma kor­raliku koolituseta ei käitu ükski koer oma tõuomadustele vastavalt. Et valitud koer pere ja sealse eluga võimalikult hästi so­biks, on vaja talle anda õpetust ja seda juba kutsikaeast saadik. Kui endal koolita­misoskust napib, tuleks kindlasti pöördu­da mõne koertekooli poole. Pole olemas koeratõugu, mida koolitada ei anna!

Inimestel tuleb endale selgeks teha seegi, et kõik koerad vajavad tähelepanu, aega ja võimalust väljas liikuda ning neid tuleb ühiskonnaga sotsialiseerida ehk teisi­sõnu harjutada kõige ümbritsevaga. Nii saabki igast koerast inimese parim sõber!“