Suure vitamiinisisaldusega jõuline kibuvits: hinnatud nii loodusravis kui nahahoolduses

Kibuvitsalehti korjatakse noorelt enne aromaatsete õite puhkemist. Õisi, millest saab teha maitsevett, teed, moosi, lõhnakotte ja valmistada kaunistusi, korjatakse tavaliselt suve esimesel poolel. Praegu on aga just õige aeg hankida
punaseks värvunud kibuvitsamarju. Tee seda soovitatavalt kinnastega päikeselise ja kuiva ilmaga, mil marjade heade koostisainete sisaldus on maksimaalne. Siis on soovi korral marjadelt ka lihtsam seemneid eemaldada.
Pärast esimesi miinuskraade lähevad viljad pehmeks ja veidi magusamaks. Ka siis on neid veel sobilik koguda.

Miks marju korjata?
Kibuvitsamarjad sisaldavad 20 korda rohkem C-vitamiini kui apelsinid. Peale selle leidub neis A-, B- ja E-vitamiini ning rauda, mangaani, fosforit, oomega-3- ja oomega-6-rasvhappeid. Kibuvitsamarjadel teatakse olevat ka vereloomet soodustav, kergelt lahtistav ja kuseeritust soodustav mõju.

Kuivatamise nõksud
Kui soovid marjadest vaid teed valmistada, on lihtsaim viis korjatud marjad kuivatada tervelt hämaras kohas. Kibuvitsamarjad kuivavad paberil ühe kihina minimaalse õhuniiskuse ja 25–30 kraadi juures 2–7 päeva või praeahjus pöördõhurežiimil 40–70 kraadiga ühe-kahe tunni jooksul. Viimasel juhul jäta ahjuuks praokile, et niiskus ahjust välja pääseks. Energiat säästvam on kasutada spetsiaalset kuivatit.

Kui plaanid marja viljaliha mitmekülgsemalt kasutada, võid kuivamise kiirendamiseks marjad enne tükeldada või poolitada ja eraldada kohe ka karvakestega seemned. Kuivatatud ja peenestatud või sügavkülmutatud viljaliha on hea lisand smuutidesse, putrudesse, maiustustesse, lemmikloomatoitu ja mujale.

Ükskõik kuidas otsustad marju kuivatada, peaksid neid aeg-ajalt segama, et need ühtlaselt kuivaksid. Vitamiinirikaste marjade omadused säilivad kuni kaks aastat.

Tervistav kibuvitsasiirup
1. Siirupi tegemiseks võta 1 kg tükeldatud ja puhastatud kibuvitsamarju.
2. Loputa marjad jaheda veega üle ja aja 1,5 liitri veega keema. Kui vesi on keema läinud, lülita pliit välja ja lase neil 15 minutit haududa.
3. Pärast haudumist peaksid seemned viljalihast lihtsalt kätte saama. Ära viska seemneid minema, sest neist saad valmistada teed. Kurna seemned peene sõela või marliga keeduveest välja ning vala puhastatud marjad potti tagasi.
4. Seejärel lisa 800 ml keevat vett ja lase marjadel taas 15 minutit seista.
5. Kurna segu teist korda, et saaksid kindlasti kõik karvakesed eemaldatud.
6. Vala marjapüree potti ja keeda 15 minutit.
7. Seejärel lisa potti 800 g suhkrut ja keeda marju veel 5 minutit.
8. Vala valmis siirup kuumutatud puhastesse purkidesse või pudelitesse ning kleebi jahtunult peale sildid. Kasuta siirupit kui C-vitamiini allikat haigusperioodil.

Kibuvitsaga iluõli
Kibuvitsaõli kasutatakse laialdaselt looduskosmeetikas, sest õli uuendab naharakke, pleegitab pigmendilaike ja leevendab põletikke. Punaka värvi tõttu annab õli nahale ka õrna jume. Seda pole ka kodus raske teha.

Kibuvitsaõli valmistamiseks pane puhtasse purki 100 g kuivatatud ja peeneks tükeldatud kibuvitsamarju ning kalla need üle mandli-, argaania- vms baasõliga. Sega koostisosad korralikult läbi, sulge purgikaas ja jäta segu hämarasse kohta nädalaks seisma. Seejärel kurna seemned ja viljaliha õlist välja. Õli säilib jahedas ja pimedas kohas kuus kuud.

Jõuline kaunitar
Kibuvits on jõulise kasvuga ja võib liigagi kiiresti juurevõsudega paljuneda. Selle hoiad kontrolli all regulaarselt põõsaaluseid niites.

Ökoloogiliselt tähtis põõsas
Kibuvitsapõõsad sobivad hästi koduaeda, aga ka põlluäärt piiravasse kodumaiste taimedega hekki. Peale selle, et kibuvits loob sooja mikrokliima, aitab põõsas kaasa ka mitmekesise kohaliku fauna säilitamisele. Magusalt lõhnavate nektaririkaste õite ja silmapaistvate marjadega kibuvits on tänuväärne põõsas, sest meelitab ligi putukaid, pakub lindudele elupaika ning toidupoolist. Kibuvitsapõõsad on toiduallikas paljudele putukaliikidele, sealhulgas olulistele tolmeldajatele – kimalastele ja sirelastele ning paljudele linnuliikidele.

Pretensioonitu ja murevaba kibuvitsapõõsas
Kibuvits kasvab hästi nii päikeselises kui ka poolvarjulises kohas, kuid arvestada tuleks asjaoluga, et mida valgusküllasem, seda rikkalikumalt põõsas õitseb. Kibuvits pole külmaõrn, samuti ei himusta teda eriti kahjurid ega taimehaigused. Olenevalt sordist ja tingimustest kasvab põõsas 0,5–3meetriseks. Kibuvits tunneb end hästi peaaegu igas keskkonnas, välja arvatud liiga toitaineterikkas, ekstreemselt niiskes või väga kuivas mullas, kuigi ta tuleb hästi toime lühiajaliste põuaperioodidega.

Liigid ja sordid
Eestis kasvab looduslikult kümmekond kibuvitsaliiki, millest on aretatud ka
mitmeid huvitavaid sorte. Hilja, kuid rikkalikalt, viljub karoliina kibuvits (Rosa carolina). Dekoratiivsete lehtedega punalehine kibuvits (R. glauca) annab vähem juurevõsusid. Näärelehine kibuvits (R. pimpinellifolia) kasvab kuni 1,5 m kõrguseks ning talub hästi saastunud õhuga keskkondi. Eriti meeldiva lõhnaga õisi kannab koer-kibuvits (R. canina).

Istuta kibuvitsa nii:
Parim aeg istutamiseks on kevadel või sügisel enne maa külmumist.
1. Tee maasse iga põõsa jaoks vähemalt 30 × 30 cm auk. Heki puhul võiks põõsaste istutuskaugus üksteisest olla 1,5–3 m.
2. Kaeva valitud kasvukoha maapind enne istutamist kahe labida sügavuselt
läbi ja lisa kaevatud auku veidi komposti.
3. Kasta auku tõstetud põõsa juurepall põhjalikult enne istutamist läbi.
4. Lisa auku ülejäänud muld ja pressi see tihkelt põõsa ümber kinni.
5. Kasta istutatud põõsas põhjalikult läbi.
6. Pane põõsa ümber vähemalt 10 cm paksune multšikiht, et soodustada noore põõsa juurdumist. Nii vohab kevadel põõsa ümber ka vähem umbrohtu.

Lihtne hooldus
Optimaalsete tingimustega kasvukohas ei vaja kibuvits erilist edasist hooldust.
Aeg-ajalt on vajalik vaid põõsa noorenduslõikus. Põõsalt tuleks enam kui kaks
aastat vanad oksad iga viie aasta tagant kevaditi maapinna lähedalt tagasi lõigata.

Kas teadsid?
Suuri vilju kasvatav kurdlehine kibuvits (R. rugosa) on Eestis probleemne võõrliik. Peamiselt randades laiutav ja kiirelt paljunev jõulise kasvuga põõsas võib sirguda 1–2 meetri kõrguseks ja talub ka niiskemat pinnast. Nii tõrjub ta sealsest kooslusest välja kodumaiseid liike.