Hingedeaeg ja hingerahu (1)

Vanemate pärimusteadete järgi oli hingedeaja määratlus laiem, hõlmates tunduvalt pikema ajalõigu. Mitmetele tekstidele toetudes algas see juba septembri lõpus, mihklipäeva paiku, ja võis kesta toomapäevani, mis langeb ajaliselt kokku talvise pööripäevaga ja märgib ühtlasi jõuluaja algust. Kodud pidid olema sel ajal puhtad ja vaiksed, õhtuti tööd ei tehtud, ajaveetmise hulka kuulus mõistatamine ja lugude jutustamine. Teatud nädalapäevadel (näiteks neljapäeval) pakuti hingedele toitu ja mõnel pool oodati neid ka sauna: „Hingedeaeg, mis peale mihklipäeva üks nädal hakkab ja enne marti üks nädal lõpeb, antud iga toidust esiteks hingedele. Tõstetud suppi pajast, enne kui sealt keegi katsunud oleks – natukese suppi mõne veikese kausisse ja viidud pööningule ehk muu sarnase kohale hingede jaoks. Viimasel nädalal jäetud isegi viht ja seep sauna, et hinged endid seal peseksivad“ (Saarde, 1914).

Eelkõige Viljandimaal käisid sel ajal ringi hingesandid, kes valgesse riietatult, mõningate kirjelduste järgi koguni paljajalu, ulgudes või ka rõhutatult vaikides majast majja liikusid. Käijatele oli kombeks pakkuda midagi suupärast, kuid mitmete allikate järgi ei nimetatud neid siiski santideks, vaid hingedeks või hingekskäijateks. Hingekskäijate kostitamine pidi kaudsel moel tagama kostitaja enda surnud sugulaste hea käekäigu teispoolsuses, tuues seega andjale hingerahu. Ent pärimusele omase üldise tasakaalupõhimõtte kohaselt ei tohtinud kontakt teispoolsuse olenditega kesta ka liiga kaua. Seetõttu rõhutatakse hingekskäijate laulus, et hinged peavad südaööks tagasi surnuaias olema, sest muidu peavad nad jääma „kurja ilma kooberdama, laia ilma laaberdama“.

Mida annab hingedeaja pärimus tänapäeva inimesele? Vanem, talupidamisel põhinev elukorraldus oli looduse rütmiga paremini kooskõlas – hingedeaegne hämarate päevade ja pikkade õhtute saabumine tähistas töömahukate välitööde lõppu ja rahulikuma, sisekaemusliku etapi algust. Seevastu tänapäevase linliku elu juures kipuvad stress ja töökoormus saavutama haripunkti just sügistalvel. Selge on see, et enamik meist ei saa oma eluviisi jõuliselt muuta ega suitsutaredesse tagasi kolida, samuti ei taga pelgalt välised muutused tingimata rahulolu. Küll saavad esivanemate hingedeaja tavad aidata meil vähemasti – oskarlutsulikult väljendudes – paremini oma hinge eest hoolt kanda: võtta aega, et jälgida loodust, mõtiskleda ja unistada, kuid mitte jääda samal ajal liialt sügavale igavikulistele radadele ekslema. Päikesevaesel ajal annavad turgutust elav tuli, tugev traditsiooniline klimbisupp või tangupuder ja pärnaõietee. Enesetundele mõjub hästi, kui suudame muude pakiliste toimetuste kõrvalt autole enne teede libedaks muutumist talverehvid alla panna, ei tormle pimedatel ja halva nähtavusega teedel liikluses, leiame peale lahkunute lugupidava meenutamise aega oma vanemate sugulaste külastamiseks ja nende lugude kuulamiseks.