Einar Ellermaa | Äkki me vajamegi tavalise jõulupuu koalitsioone? (13)

Arvamuslugude ja raadiosaadete põhjapanevad järeldused olid muljetavaldavalt mõnitavad. Nii teevad päris lollid ja see on kolkamentaliteet. Ka Facebook läks keema. Loodi lehekülg „Aitäh, aga minu traditsiooniline jõulukuusk ei vaja teie kaitset“.

Virtuaalne massikaklus

Kui selgus, et kuuse püstitamise tõttu ei keelata installatsiooni, kustutas nii mõnigi oma Facebooki postituse või muutis seda.

Rakvere võimuliidu koalitsioonilepingus seisab tegelikult lause: „Toome kesklinna tagasi eheda jõulukuuse ja leiame võimaluse jätkata huvipakkuvate kuuseinstallatsioonide väljapanekuga“.

Eks see on ühest küljest naljakas, et koalitsioon üldse arutab ja lausa paneb kirja, milline jõulupuu ja kuhu pannakse. Aga teisest küljest, mis see Tallinna valgekraede asi on, kuhu ja millise jõulupuu või puu väikelinn paneb.

Vahetult enne valimisi tundus, et paljud inimesed on ülieksalteeritud ja plahvatavad pisiasjade peale. Arvasin, et see seisund läheb üle, aga ei.

Kui Rakverest saadeti kõigest paar tundi hiljem kinnitus, et meedias levib vale uudis ja installatsiooni ei keelata, olid paljud juba vihast nii rohelised, et keeldusid uskumast muud, kui iseenda endist arvamust.

Uus normaalsus on see, et kõik riidlevad kõigiga ja online’is.

Rakvere eriline jõulupuu on linnale Eesti ja välismeedias tõesti palju kuulsust toonud. Kui guugeldada sõnapaari „Rakvere jõulukuusk“, siis tuleb eriliste jõulukuuskede kohta järjest seitse uudist, mis peamiselt refereerivad välismaal saadud tunnustusi: „Rakvere kuusk valiti 21 maailma vaatamisväärseima jõulupuu hulka“, „Rakvere akendest tehtud jõulukuusk jõudis Soome“, „Möödunud aastal valis ajakiri The Guardian Rakvere aknapuu maailma 12 omapärasema jõulupuu hulka“, TOP 10: Seksivad tudengid, Twitteri president ja Rakvere jõulupuud ehk kõige meeldejäävamad sündmused, millega eestlased internetis laineid on löönud“ jne.

Esikümne lõpus on tänavu 22. oktoobri lõuna ajal edastatud ERRi uudis „Rakvere võimuleppe lubadus ehe jõulukuusk püstitada külvab segadust“ ja samal ajal ilmunud Postimehe uudis „Rakverest kaob koalitsioonileppega kuulus jõulukuusk“.

Viimane ei jäta kuigi palju tõlgendamisruumi, eriti kui arvestada, et suur osa lugejaid loeb ainult pealkirju.

Siis läkski möll lahti.

Turvaline jõulukuusk

Õhtulehest leidsin kõigest mõni tund hiljem ilmunud loo, kus Rakvere tulevane linnapea rääkis, et installatsioon ei kao kuhugi, aga nagu öeldud, olid paljud inimesed juba vihast rohelised ega soovinud seda enam kuulda.

Kindlasti ei tule mitte keegi kunagi välismeedias lagedale uudisega, et selles linnas, kus eelmisel aastal oli, teate küll, eriline jõulupuu, on sel aastal ka tavaline. Tugev bränd on ikkagi installatsioon, mis loob kogu Eesti mainet. Samas äsjasesse koalitsioonileppesse jõudnud teema, et linnas peab olema ka päris kuusk, on kõik need installatsiooniaastad olemas olnud.

Rakvere linnavolikogu IRLi fraktsiooni liige Kert Karus kirjutas juba 2014. aastal, et traditsioonilise kuuse asemel liipritest ja puujääkidest kolmnurga püstitamine on hullumeelne idee ja sellega on üle piiri mindud. On piisavalt palju öeldud ja kirjutatud, et tehke oma kunsti mujal, aga meile andke meie kuusk. Kui arvamusliidrid kiruvad sellise mõtteviisi kolkalikkust, siis selliseid kolkalikke otsusi teevad paljude nn euroopalike riikide omavalitsused, et võimalikult paljudele kohalikele elanikele meeldida. Mõned piiravad isegi turistide voolu, kuigi eemalt vaatav arvamusliider nimetab seda kolkluseks.

Nii üheülbaline see lugu ei ole, et haritud, head ja euroopalikud inimesed pooldavad installatsiooni ning rumal, halb ja kolkamentaliteediga rahvas pooldab tavalist jõulupuud. Võiks ehk hoopis öelda, et haritud inimesel peaks enne tekkima teadmine ja alles siis arvamus.

Aga see tavalise jõulukuuse koalitsioon üldnimetusena on hea mõte. Ju siis oli Rakveres selleks  vajadus. Äkki ongi aeg nii rahutu ja ebaturvaline, et kindlustunde suurendamiseks oleks vaja kõigest tavalist suurt jõulukuuske? Mida ärevam on aeg, seda rohkem klammerdume turvalise igapäevase elu külge.

Reaktsioon sõnasõjale

Hiljuti eesti keeles ilmunud Jens Anderseni raamatus „Astrid Lindgren. Päev nagu elu“ kirjeldatakse Pipi kui heasüdamliku superkangelase sündi Teise maailmasõja karmide olude taustal.

1944. aasta aprillis kirjutas Astrid Lindgren oma päevikusse: „Ma loen Somerset Maughami „Inimorjusest” ja kirjutan „Pipi Pikksukka”. Ei paista, et Soomes rahu saabuks.“ Ja 23 aastat hiljem ütles ta Svenska Dagbladetile: „Pipi sündis mõttevälgatuse ajel, mitte algusest peale läbi mõeldud tegelaskujuna. Kuid ta oli algusest peale tõesti väike Superman – tugev, rikas, vaba ja sõltumatu.”

Raamatu autor kirjutab: „Vaevalt moodustas miski muu Pipi-lugude tekkimise jaoks niisama olulise vundamendi kui see inimvaenulik, julm aeg, millest need välja kasvasid ja mille taustal need arenesid.“ Ja lisab, et Pipi oli reibas patsifist, kes vastas sõja kurjusele ja brutaalsusele headuse, helduse ja rõõmsa tujuga.

Tänagem kõiki ja kõike, et me ei ole sõjas. Aga kahjuks oleme pidevas sõnasõjas ja vajame rohkem turvatunnet.

Ju siis tavaline jõulupuu pakub seda. Äkki ärevad ajad nõuavadki sellise kuuse koalitsioone ja kunagi kirjutatakse Rakverest alguse saanud nähtusest ordinary Christmas tree coalition?